Piiblivõtme arhiiv
2001-08-24
Efeslastele 4:25-5:2
Ef 4:25-5:2
25Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed.
26Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!
27Ärge andke ka maad kuradile!
28Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus.
29Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu.
30Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kes on kinnitanud teid oma pitseriga lunastuspäevani!
31Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega.
32Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.
1Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed,
2ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.
1. Tõde.
2. Paulus mõistab, et vihastumine on paraku inimlik nõtrus, kuid see ei tähenda, et peaksime seda millekski möödapääsmatuks. Nagu iga eksimust, ei tohi me ka oma vihastumisi õigustada – vastupidi, need tuleb andeks paluda ja otsida leppimist (s 26).
Selles kirjakohas tõstetakse esile ka igapäevase töö hindamine ja oma igapäevaste kohustuste täitmine. See, et teeme oma igapäevast tööd hästi, on sama tähtis Jumala tahte täitmine kui vaimulike ülesannete täitmine, mida Ta on meile usaldanud (vt 1Ts 4:11). Aga kui Ta on andnud meile võimaluse tööd teha, siis mitte selleks, et endale suurt varandust koguda, vaid et saaksime teisi inimesi aidata (s 28).
Mida Paulus ütleb selle kohta, milline peaks olema kristlaste kõneviis (s 29 ja 31)?
Püha Vaim, kes elab iga kristlase sees ja on märgiks sellest, et oleme Jumala lapsed, kurvastab ja lahkub meist, kui elame endiselt pühitsemata mõtte- ja kõneviisiga. Seetõttu ka nii tõsine hoiatus Pauluselt. Jumal on meile nii palju andeks andnud, et samasugune meelsus saaks ka meie eluhoiakuks oma ligimeste vastu (s 32).
Uue elu aluseks on lõppkokkuvõttes siiski Jumala suur armastus meie vastu, mis tuli kõige selgemalt esile selles, mida Kristus tegi meie eest. Selle armastuse kogemine, selle sees elamine iga päev annab meile selle vajaliku võtme, et elada Jumalale meelepäraselt, sõltumata meie täiuslikkusest (5:2).