Piiblivõtme arhiiv
2001-09-02
Jumala Seadus – troost või koorem?
Ps 119:49-56
49Tuleta meelde sõna oma sulase kohta, mille peale sa mind oled pannud lootma!
50See on mulle troostiks mu viletsuses, et su ütlus mind elustab.
51Ülbed pilkavad mind väga; ometi ma ei pöördunud kõrvale su Seadusest.
52Mul seisid meeles, Issand, su seadused muistsest ajast ja ma sain troosti.
53Tuline viha on mind haaranud õelate pärast, kes hülgavad su Seaduse.
54Su määrused on mu kiituslauluks mu võõraspõlve majas.
55Mulle meenub öösel su nimi, Issand, ja ma hoian su Seadust.
56See sai mulle osaks sellepärast, et ma pidasin su korraldusi.
Kuid kes need on? Kas uskmatud või hoopis Jumala enda rahvas, kes on eemaldunud oma Issandast?
Loe Mt 23:23! Mida peab Jeesus Seaduse kõige kaalukamaks osaks?
1) ……………….
2) ……………….
3) ……………….
Jättes need kõrvale, osutume meiegi tegelikult Seaduse hülgajateks.
Jumala sõna on troostiks (s 50, 52) ning elustab. Peale nõudmiste on Seaduses ka tõotused ja lubadused, millest Jumal omalt poolt kinni peab. Üks sõna Jumala suust on kui sõõm eluvett, mis usklikku kosutab. Kui sageli näeme vaeva vaimulikes asjades, aga kosutust ei saa. See võib olla põhjustatud sellestsamast – oleme hüljanud terve Seaduse ning pühendume hoopis millelegi muule, seepärast ei kuule me ka oma Jumala häält, mis tahaks kosutada, julgustada.
Psalmisti kogu elu on seotud Seadusega ning tekstist on näha, et ta hoolib sellest ja peab sellest hoolega kinni. Seetõttu tunneb ta end turvalisena igas olukorras. Kui ülbed pilkavad, ei pöördu ta kõrvale. Viletsustes see trööstib teda.
Kui lähedane on Jumala Seadus sulle?