Piiblivõtme arhiiv

Võib-olla oli jüngritel samuti arvamus, et palvetamiseks peab oskama mingit erilist ilukõnet – miks muidu selline soov (s 1). Võime arvata, et nad ootasid Jeesuselt midagi üllast ja suursugust. Kuid Õpetaja käskis neil Jumala poole pöörduda lihtsalt: “Isa!” Jeesus lausa keelas jüngreid lobiseda nagu paganad (vt Mt 6:7). Tõepoolest, meie taevane Isa ei vaja mingeid paljusõnalisi ilukõnesid, vaid pöördumist Tema poole lihtsalt ja usaldavalt, kuid kogu südamest.

Järgmine fraas: “Pühitsetud olgu Sinu nimi,” oli juutidele tavaline austav kõnetamisviis, mille sisule ehk sageli ei mõeldudki. Miks Jeesus siin seda nimetab, on märk sellest, et see ei ole lihtsalt üks tähtsusetu käibefraas. Inimene, kes ütleb selle soovi palves Jumalale, ei peaks seda tegema muidu kui sügava aukartusega Jumala pühaduse ees – sest kes peaks siis Jumala nime pühitsema kui mitte eelkõige palvetaja ise! Sama lugu on salmi lõpulausegagi: kõigepealt ja alati tulgu Jumala riik minu südamesse!

Salmis 3 kõneldakse leivast. Tol ajal oli Juudamaal ühepäevaseks äraelamiseks vaja nelja leiba. Tundub, et Jeesus just sellest räägibki, mitte mingist delikatessist, milleta inimene kindlasti läbi saab.

Nüüd jõuame ehk kõige raskema osa juurde palvest (s 4). Sellest oleks mõndagi kõrva taha panna. Nimelt on mõnedes kreekakeelsetes käsikirjades seda mõtet väljendatud hoopis teisiti: anna mullegi nüüd mu patud andeks, sest mina olen juba andeks andnud oma võlglastele! Erinevus on ju tuntav!

Niisiis ei ole see palve nagu kombetäitmiseks öeldav luuletus. Jeesus annab siin meile kokkuvõtva palve, mis väljendab inimese tähtsamaid vajadusi.