Piiblivõtme arhiiv
2001-11-18
Täna Jumalat!
Ps 63
1Taaveti laul sellest ajast, kui ta oli Juuda kõrbes.
2Jumal, sina oled mu Jumal, sind ma otsin vara. Sinu järele januneb mu hing, sind ihaldab mu ihu nagu kuival ja põuasel maal, kus pole vett.
3Nõnda ma vaatasin sind pühamus, et näha su väge ja su auhiilgust.
4Sest sinu heldus on parem kui elu; mu huuled ülistavad sind.
5Nõnda ma tahan sind tänada oma eluaja; sinu nimel ma tõstan üles oma pihud.
6Nagu rasvast ja õlist täitub mu hing, mu suu kiidab sind hõiskehuulil,
7kui ma sind meenutan oma voodis ja sinule mõtlen vahikordade ajal.
8Sest sina olid mulle abiks ja su tiibade varju all ma võin hõisata.
9Mu hing ripub su küljes, su parem käsi toetab mind.
10Aga need, kes püüavad hävitada mu hinge, lähevad maa sügavustesse.
11Nad tõugatakse mõõga ette, nad saavad rebaste saagiks.
12Aga kuningas rõõmutseb Jumalas; igaüks, kes tema juures vannub, võib kiidelda; sest nende suu suletakse, kes räägivad valet.
Kuidas toimib Taavet sellises olukorras? Kas ta loodab oma sõjamehe kogemusele, tublidele kaasvõitlejatele, oma käe rammule. Ei! Ta paneb oma lootuse JUMALALE, kellele saab toetuda ka kõige lootusetumas olukorras. See oli ta hinge kisendav hüüd (s 2), tema vaatluse ja harduse objektiks (s 3), see oli midagi sõnulseletamatult imelist (s 4) ning lakkamatu tänu põhjuseks (s 5, 7) mida saadab rikkalik õnnistus (s 6).Taaveti lootus ei jäta teda häbisse, JUMAL on vägev abimees!
Kas pole too olukord Taaveti elust ülekantav ja tuttav meilegi? Kui mitu korda oleme hingevalus põgenenud inimeste eest, kes meid ei mõista või koguni ära põlgavad! Kuhu minna oma hingeahastuses, kelle poole pöörduda? Ainus abimees, kelle ette me võime minna igal ajal ja igas olukorras on Jumal, meie vägev abimees. Me võime koos kuningas Taavetiga tänada ja hõisata ning rippuda Tema küljes (s 8, 9).