Piiblivõtme arhiiv
2002-01-21
Apostlite teod 2:14-21
Ap 2:14-21
14Siis tõusis Peetrus koos nende üheteistkümnega püsti, tõstis häält ja kõneles neile: "Juuda mehed ja kõik Jeruusalemma elanikud! Olgu see teil teada - pange tähele mu sõnu!
15Nemad ei ole sugugi joobnud, nagu te arvate, on ju alles kell üheksa hommikul.
16Vaid see on, mida prohvet Joel on öelnud:
17"Ja viimseil päevil sünnib, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimust välja kõigi inimeste peale ja teie pojad ja teie tütred ennustavad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanad näevad unenägusid,
18ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust ja nad ennustavad,
19ning ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid.
20Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb Issanda päev, suur ja ülev.
21Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse."
Pühakirjas ilmutab Ta meile oma täielikku tahet – see on osadus Temaga, mis toetub täielikule lunastusele.
Ometigi, vaatamata Peetruse kuulutusele antud sündmuses: “Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse”, ei tähenda see armu, mida Jumal odavalt pakuks. Põhimõtteliselt on tõsi, et armu ei ole antud vastuteeneid oodates, aga Jumala pühadus on see, mis nõuab inimeselt meeleparandust enne armu vastuvõtmist. Ristija Johannes kuulutas: Ta ristib teid… tulega! Mis sa arvad, kas mitte meeleparandus ei olegi see “tuli”, mis eeldab, et inimene on nõus tunnistama end Jumala ees eksinuks? Milles? Selles, et ta tahab ikka ja jälle ületada piirid, mis temale kui loodule on seatud, ja olla võrdne Loojaga.
Arvan, et nelipühapäeva sündmus sisaldab palju enamat kui vaid vaimustav rõõm ja entusiasm. Selles tegi Jumal tõeks oma tõotuse, mille Ta andis Jeremija kaudu.