Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2002-03-09 Järgmine 2002-03-11
1Laulujuhatajale: viisil "Ära hävita!"; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.
2Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
3Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
4Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
5Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
6Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
7Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
8Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida.
9Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!
10Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel.
11Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni.
12Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Eelmine 2002-03-09 Järgmine 2002-03-11
2002-03-10
Kindel süda
Ps 57
Palve saada hoitud keset vaenlasi
1Laulujuhatajale: viisil "Ära hävita!"; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.
2Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
3Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
4Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
5Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
6Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
7Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
8Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida.
9Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!
10Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel.
11Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni.
12Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Taavet on võitud Iisraeli kuningaks, talle on tõotatud kuningriiki. Jumal on Saamueli kaudu seda teinud. Ometi on tal juhtida ainult käputäis sõdureid ning ta peab vana kuninga Sauli armee eest varjuma, otsima pelgupaiku koopa pimeduses, hulkuma lageda taeva all. Mida teeb Taavet selles olukorras? Salmidest 5 ja 7 saame aimu, kuidas talle see olukord tundus. Kuid ainult neis kahes salmis pöörab Taavet tähelepanu oma vaenlastele. Mida ta siis teeb ülejäänud 12 salmis?
TAAVET TÕSTAB OMA SILMAD ÜLES. Selle asemel et Jumalat süüdistada ja kurta ning klaasistunud pilguga vaenlase liikumist jälgida, vaatab Taavet Jumalale. Kindla usaldusega hüüab ta Teda appi (s 1-4), õhutab ennast Jumalat usaldama, kiitma (s 8-9) ning seejärel ülistab Teda (s 10-12). Viibides niimoodi Jumala ees, tuleb ta südamesse kindlus, ta suudab lõpuni rahulikuks ja targaks jääda ega hakka tegutsema esimese emotsiooni ajel. Jumala plaan ja õigus on talle hetkelisest edust tähtsam (loe 1Sm 24:11-12).
Meie tänapäeval teame, et Jumal tõepoolest sõdis ise tema eest ja vaenlased langesid. Pangem tähele, et Taavet ei teadnud, kuidas olukord laheneb. Ent see ei vähendanud tema usaldust Jumala abisse. Kindlasti oli Jumalal niisugusest suhtumisest hea meel. Jumalale lähedasemat kuningat me Piiblis ei kohtagi.
Kui nüüd see oli õige tee, siis miks mitte ise oma hädades samamoodi käituda?
Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust mulle abi tuleb. Ps 121:1