Piiblivõtme arhiiv
2002-03-17
Psalm 43
Ps 43
1Mõista mulle õigust, oh Jumal, ja aja mu asja halastamatu rahva vastu! Päästa mind petise ja ülekohtuse mehe käest!
2Sest sina oled mu Jumal, mu tugev kaitse. Mispärast sa tõukasid mu ära? Miks ma pean ikka kurvalt käima oma vaenlase surve all?
3Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse,
4et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal!
5Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!
Nõnda pärime (endalegi teadmata) hädas olles. Sellelaadsed küsimused aga eeldavad uskumist, et Jumal ei ole meid kaitsmas ega meile vastamas. Kust aga pärineb selline veendumus? Kas oleme eelnevalt õnne, edukust, rahu, rõõmu, õiglust samastanud Jumala lähedaloluga?
Selles laulus peitub kõrbest väljatuleku skeem – ahastusest hõiskamisse.
Vahetult pärast oma nördimuse ja meeleheite väljendamist Taavet palvetab (s 3). Palve aga eeldab usku, et Jumal kuuleb ja vastab ning tegutseb vastavalt tema igatsusele, (samas ka nii, nagu Jumal igatseb). On õige, kui me ei püüa oma negatiivseid tundeid ja mõtteid olematuks vaikida, vaid julgeme nendega tulla just nimelt Jumala ette, kes ainsana suudab nendele lahenduse tuua. Palves tuleb Taavet Jumala ette, et too viiks ta oma altari ette. Astudes sammu Issanda poole, astub viimanegi samal ajal Taaveti poole.
Hädaolukordadest, mil tundub, et Jumalat pole enam meie lähedal, leiame väljapääsu, kui taasveendume Tema olemasolus. Võime Taavetist võtta eeskuju ka selles, et ta ei keskendunud oma hädadele ja enesehaletsusele, vaid tõstis pilgu üles (s 5).