Piiblivõtme arhiiv
2002-04-06
Johannese 21:20-25
Jh 21:20-25
20Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: "Issand, kes on su äraandja?"
21Teda nähes ütles Peetrus nüüd Jeesusele: "Issand, aga kuidas on temaga?"
22Jeesus ütles talle: "Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!"
23Siis levis kuuldus vendade seas, et too jünger ei surevatki. Aga Jeesus ei olnud öelnud talle, et ta ei sure, vaid: "Kui ma tahan, et ta jääb minu tulekuni - mis see sinusse puutub?"
24Tema on see jünger, kes tunnistab neist asjust ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on õige.
25On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada.
Aga Johannes? Tema elas Efesoses nii vanaks, et ei saanud enam olla aktiivne ning suri siis rahulikult. Teda peetakse Kristuse tunnistajaks. Tema oli see, kes võis kõrges eas öelda: ”Ma olen seda kõike näinud ja kuulnud ning võin öelda, et see on tõsi.” Tänapäevani on kogemus üks argumente kristluse kaitseks. Tänase päevani on kristlane see inimene, kes võib öelda: ”Ma tunnen Kristust ja võin öelda, et see kõik on tõsi.”
See, et Paulusel, Peetrusel ja Johannesel olid erinevad ülesanded täita, ei teinud üht suuremaks teisest. Nad olid kõik Kristuse teenrid.
Samamoodi pole meie au võrreldav teistega. Püüa teenida iga päev kõigi oskustega, mida Jumal sulle on andnud. Nii võid olla õnnelik just seal, kuhu Jumal on su asetanud, ja just sellisena nagu sa oled. Või oled sa alles oma kohta otsimas?
Pangem tähele Peetruse (uudishimulikku) küsimust salmis 21 ja Jeesuse vastust: Kas pole teiste jälgimine sageli meiegi häda, mis ei lase meil keskenduda oma kutsumuse ja töö leidmisele, Issanda tahte otsimisele?