Piiblivõtme arhiiv
2002-04-11
Joona 4:1-11
Jn 4
1Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema.
2Ja ta palus Issandat ning ütles: "Oh Issand! Eks olnud see minugi sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.
3Seepärast, Issand, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on parem surra kui elada!"
4Aga Issand küsis: "Kas sul on õigus vihastada?"5Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga juhtub.
6Ja Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada Joona kohale ja olla ta peale varjuks ning päästa ta tema vaevast. Ja Joona rõõmustas väga kiikajonipuu pärast.
7Aga järgmise päeva koites saatis Jumal ussi, kes näris kiikajonipuud, nõnda et see kuivas.
8Ja kui päike tõusis, saatis Jumal kõrvetava idatuule ja päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus enesele surma ja ütles: "Mul on parem surra kui elada!"9Aga Jumal küsis Joonalt: "Kas sul on õigus vihastada kiikajonipuu pärast?" Tema vastas: "Küllap mul on õigus vihastada surmani."
10Siis ütles Issand: "Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus,
11aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!"
Miks prohvet oli antud olukorras nõnda tõre, lausa väljakutsuv (s 3)? Tema loomuses olid isekus ja sõnakuulmatus juurdunud juba varem (vrd 1:1-3), ta oli kangekaelne juba enne missioonile minekut. Jumal viis ta küll meeleparanduseni, kui ta oli surmaga silmitsi, ent tema isekus tuli siin jällegi esile: ta polnud järjekindlalt tegelnud oma vajakajäämistega, et neist vabaneda.
Kas ka sinul ja minul, armas lugeja, on teatud südamekangust, millest peaksime loobuma? Meeleparandus ei ole ühekordne otsus – see on pidev südamehoiak ja muutunud eluviis.
Joonat huvitasid ainuüksi tema oma kitsalt piiritletud arusaamad ja isamaalised ideed. Viha ja kangekaelsus pimestas prohvetit, kes ei tahtnud tunnistada Jumala armu ning õnnistust needuse asemel. Miks? Sest ta ei mõistnud kolmainu Jumala armastuse ja halastuse mõõtmatut suurust.
Just kõige vastuolulisemal hetkel valgustas Jumal Joona meeli “näitliku õppetunniga” (s 6-8). Vaata 4:11, kas Joona lugu saab oma lahenduse. Kas sinu arvates Joona mõistab seda või jääb see saladuseks?
Mida me võime selle jutustuse põhjal järeldada? Universumi Looja lapsed pole Tema silmis mitte need, kes ei eksi oma eluteel, vaid need, kes oskavad oma eksimusi siirast südamest kahetseda inimeste ja Jumala ees. Selline inimene on Jumala silmis hea ja ustav sulane, Tema laps.