Piiblivõtme arhiiv
2002-04-16
Ilm 1:9-20
Ilm 1:9-20
9Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline viletsuses ja kuningriigis ja kannatlikkuses Jeesuses, olin saarel, mida hüütakse Patmoseks, Jumala sõna ja Jeesuse tunnistamise pärast.
10Ma olin vaimus Issanda päeval ning kuulsin enese taga valju häält, otsekui pasunast,
11mis ütles: "Mida sa näed, kirjuta raamatusse ning saada neile seitsmele kogudusele: Efesosse ja Smürnasse ja Pergamoni ja Tüatiirasse ja Sardesesse ja Filadelfiasse ja Laodikeiasse."12Ma pöördusin ümber vaatama seda häält, kes rääkis minuga. Ja kui ma olin pöördunud, siis ma nägin seitset kuldlambijalga
13ning lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane ja kellel oli üll pikk kuub, vöötatud rinde alt kuldvööga.
14Aga tema pea ja juuksed olid valged nagu valge vill, nagu lumi, ning tema silmad nagu tuleleek,
15ning tema jalad olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguvas ahjus, ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin.
16Tal oli paremas käes seitse taevatähte ning tema suust välkus vahe kaheterane mõõk ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes.17Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu. Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: "Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne
18ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.
19Kirjuta siis, mida sa oled näinud ja mis on ning mis sünnib pärast seda!
20Nende seitsme taevatähe saladus, mida sa näed mu paremas käes, ja nende seitsme kuldlambijala saladus on see: seitse tähte on seitsme koguduse inglid ja seitse lambijalga on seitse kogudust.
Johannes nägi Jeesust oma silmadega, kuid meie sinuga, armas lugeja, peame hetkel piirduma Johannese kirjeldusega Jeesusest. Johannes oli näinud Jeesust maa peal, oli Temaga rääkinud, koos rännanud umbes kolm aastat. See, mida ta nüüd näeb, ei ole ligilähedanegi maisele kogemusele. Seitsmele kuldlambijalale ja seitsmele tähele (loe s 20-21, mida või keda need sümboliseerivad) pöörab ta õige vähe tähelepanu – kogu imetlus kuulub nende hoidjale (s 13-16).
Johannes tundis oma tühisust ja jõuetust – selle väe ees ei suutnud ta seisma jääda. Kui Jumal on kõnetanud inimesi üleloomulikult, on sellega kaasnenud alati julgustus: Mooses, Joosua, prohvetid, naised Jeesuse haual, jüngrid ülestõusnud Jeesust nähes ja nüüd ka Johannes. Jeesus ütles: “Ära karda!” ja kuulutas Johannesele oma võitu surma üle (s 17-19).