Piiblivõtme arhiiv
2002-06-06
Apostlite teod 9:1-9
Ap 9:1-9
1Aga Saulus, kes ikka veel paiskas tapmisähvardusi Issanda jüngrite vastu, läks ülempreestri juurde
2ning palus temalt kirja Damaskuse sünagoogidele, et kui ta iial peaks leidma mõne usuteel käijaist, olgu mehi või naisi, võiks neid aheldatult tuua Jeruusalemma.3Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus
4ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: "Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?"
5Aga tema ütles: "Isand, kes sa oled?" Ja hääl vastas: "Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.
6Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema."
7Mehed, kes temaga koos käisid teed, seisid sõnatult; nad kuulsid küll häält, ei näinud aga kedagi.
8Aga Saulus tõusis maast üles, ja oma silmi avades ei näinud midagi. Ning ta viidi kättpidi talutades Damaskusesse.
9Ja kolm päeva oli ta pime, ei söönud ega joonud.
On küsitud, kas Jumal ei tarvitanud Sauluse suhtes vägivalda, sundides teda vastu oma tahtmist meelt parandama.
Kõigepealt peaks vastama, et nii Piiblis kui ajaloo kestel on inimesed sageli Jumala või Ta saadikute auhiilgust nähes jõuetuna maha langenud (vt Hs 1:28; Tn 10:8-9; Mt 17:5-6; Ilm 1:17). Kuid oluline on inimese vaba tahe, reageering: kas ta allub Jumalale või pöördub ära. Sauluse puhul on see väljendatud küsimuses: ”Issand, mida ma pean tegema?” Ap 22:10. Sealt algas ta kuulekus ja valmisolek teha selle tahtmist, keda ta varem oli vaenanud.
Pealiskaudsel lugemisel näib olevat lahkheli Ap 9:7 ja 22:9 vahel. Tegelikult seda ei ole. Sauluse kaaslased nägid küll valgust – Ap 26:13-14 näitab, et see oli eredam kui päike ja et nad kõik maha langesid – kuid nad ei näinud Jeesust. Kaaslased kuulsid küll piksemürina taolist häält, kuid rääkija häält, s.o arusaadavat kõnet, nad ei kuulnud. Ainult Saulus kuulis sõnu.