Piiblivõtme arhiiv
2002-06-15
Apostlite teod 12:1-17
Ap 12:1-17
1Aga sel ajal hakkas kuningas Heroodes mõnele kogudusest kurja tegema.
2Ta tappis mõõgaga Jaakobuse, Johannese venna.
3Aga nähes, et see juutidele meeldis, võttis ta kinni ka Peetruse. See oli just hapnemata leibade pühal.
4Heroodes vahistas Peetruse ja pani ta vanglasse ning andis nelja neljamehelise sõdurite salga valvata, kavatsedes ta pärast paasapühi rahva ette tuua.
5Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus palvetas lakkamatult Jumala poole tema pärast.6Ööl enne seda, kui Heroodes tahtis Peetruse enese ette tuua, magas Peetrus kahe sõduri vahel kahe ketiga aheldatult, ja vahimehed ukse ees valvasid vanglat.
7Ja ennäe, Issanda ingel seisis seal ning valgus helkis vangikongis. Ingel lõi Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: "Tõuse kiiresti!" Ja Peetruse ahelad langesid käte ümbert maha.
8Ingel aga ütles talle: "Pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga!" Tema tegigi nõnda. Ja ingel ütles talle: "Pane oma kuub selga ja tule minu järele."
9Ja Peetrus tuli välja ja käis tema järel ega teadnud, et see, mis ingel tegi, on tõsi, vaid arvas end nägevat nägemust.
10Ja nad läbisid esimese ja teise vahiposti ning tulid linna viiva raudvärava ette. See avanes neile iseenesest ja nad väljusid ja läksid edasi üht tänavat pidi. Ja järsku lahkus ingel tema juurest.
11Ja kui Peetrus jälle hakkas aru saama, lausus ta: "Nüüd ma tean, et Issand on tõesti oma ingli läkitanud ja mu välja kiskunud Heroodese käest ning kõigest, mida juuda rahvas ootab."
12Ja märgates, kus ta on, tuli ta selle Maarja koja juurde, kes on Markuseks hüütava Johannese ema. Sinna oli suur hulk rahvast kokku tulnud palvetama.
13Kui ta siis hooviväravale koputas, tuli sinna kuulatama tüdruk, Roode nimi.
14Kui ta Peetruse hääle järgi ära tundis, siis rõõmu tõttu ei avanud ta väravat, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus seisab värava taga.
15Nemad ütlesid talle: "Sa jampsid!" Tema aga kinnitas, et see on nõnda. Siis nad ütlesid: "See on tema ingel."
16Peetrus koputas üha edasi. Kui nad nüüd avasid, nägid nad teda ja jahmusid.
17Peetrus aga viipas neile käega, et nad vait jääksid, ning jutustas, kuidas Issand oli ta vanglast välja toonud, ning ütles: "Teatage seda Jaakobusele ja vendadele!" Ja ta väljus ning läks sealt ära teise paika.
Järgnes ime, mida mõistus tõrgub vastu võtmast. (Isegi Peetrusele endale tundus kõik toimuv ebareaalsena.) Aga muidu see ju polekski ime!
Kuidas on võimalik uskuda Jumalasse, kui ei usuta, et Tema võib teha imet? Tegelikult oodatakse, et Jumal teeks imet iga meie palve peale, ent seda ei juhtu, keelduvad paljud üldse Jumalasse uskumast.
Kui aga iga meie palve peale sünniks ime, kas ei loetaks seda siis mitte Jumala, vaid palvetaja teeneks ja vägevuseks? Jumala heameel on tugevdada meie usku – kuid mitte usku meie vägevatesse palvetesse, mis suudavad panna kas või Jumalat ennast oma plaane muutma, vaid sinepiivakese suurust usku kõikväelisesse Jumalasse, kes tahab ja suudab päästa ka rasketest, isegi võimatutest olukordadest.
Tekkinud ristikogudus vajas seda imepääsemist. Me ei tea, kas ta vajas Peetrust rohkem kui Jaakobust, aga Jumala plaan oli kasutada veel Peetrust kui kaljut, millele ehitatakse ristikogudus (s 11). Kui Peetruse elutöö oli täidetud, tuli ka temal surra veretunnistajana.