Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2002-07-06 Järgmine 2002-07-08
1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind.
2Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
3Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
4Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.
5Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale.
6See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu.
7Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
8Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!
9Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde,
10siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.
11Ja kui ma ütleksin: "Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!",
12siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.
13Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus.
14Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.
15Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
16Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.
17Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal! Kui väga suur on nende arv!
18Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva. Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures.
19Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad! Ja et minust taganeksid verevalajad,
20kes sinust räägivad salalikult, kes silmakirjaks tõstavad häält, need sinu vaenlased!
21Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand, ei peaks vihkama, ja kas ei peaks mulle olema tülkad need, kes tõusevad sinu vastu?
22Täie vihaga ma vihkan neid, nad on saanud mu vaenlasteks.
23Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted!
24Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!
Eelmine 2002-07-06 Järgmine 2002-07-08
2002-07-07
Psalm 139
Ps 139
Jumal on kõikjal ja teab kõik
1Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind.
2Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
3Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
4Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.
5Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale.
6See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu.
7Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
8Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!
9Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde,
10siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.
11Ja kui ma ütleksin: "Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!",
12siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus.
13Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus.
14Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.
15Mu luud ei olnud varjul sinu eest, kui mind salajas loodi, kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
16Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.
17Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal! Kui väga suur on nende arv!
18Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva. Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures.
19Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad! Ja et minust taganeksid verevalajad,
20kes sinust räägivad salalikult, kes silmakirjaks tõstavad häält, need sinu vaenlased!
21Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand, ei peaks vihkama, ja kas ei peaks mulle olema tülkad need, kes tõusevad sinu vastu?
22Täie vihaga ma vihkan neid, nad on saanud mu vaenlasteks.
23Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted!
24Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!
Seda võib pidada üheks kaunimaks aukartuse ja usalduse lauluks Psalmide raamatus. Siin räägitakse Jumalast kui imelisest Loojast, kui alati ja kõikjal kohalviibivast Issandast, kelle liikumist ja tegutsemist ei piira miski.
Laulus kirjeldatud suhe ja lähedus inimese ja Looja vahel on sellised, mida inimesel ei saa iial olla teise inimesega oma piiratuse tõttu. Psalmi autor on veendunud, et Issand on tundnud tema eluteed juba enne tema eostamist, kõik ta päevad on ära loetud ning kõik ta tegemised, sõnad ja mõtted tema Loojale teada.
Kuid millest tuleneb selline usaldus ja aukartus? Psalmi lugedes näeme, et inimene on otsekui alasti Jumala ees. Ei ole tegu, mõtteid, öeldud sõnu, mis jääksid Jumala eest varjule, ega paika terves universumis, kus Tema inimest ei näeks või tema tegusid ei märkaks. Seega kaob inimesele nii omane egotsentriline mõtteviis “igaüks on oma elu peremees”.
Ajad võivad küll muutuda, kuid Jumala suhtumine inimesse jääb ikka samaks. Nii selgub, et kui ka inimene ise ei hooli Jumalast ega usu Temasse, on Jumal ise see, kes hoolib igaühest meist ning tunneb iga inimese teed. Sul pole kuhugi põgeneda oma Looja eest. Ära näe asjatut vaeva oma elu juhtimisega, vaid pöördu Jumala poole Taaveti sõnadega salmis 23 ja 24.
Nii annad Jumalale rohkem ruumi oma mõtetes, rohkem meelevalda juhtida sinu tegusid ja sinu teed õnnistada.