Piiblivõtme arhiiv
2002-09-08
Psalm 130
Ps 130
1Palveteekonna laul.
Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand!
2Issand, kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumise häält!
3Kui sina, Issand, peaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?
4Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.
5Ma ootan Issandat, mu hing ootab, ja ma loodan tema sõna peale.
6Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut.
7Iisrael, looda Issanda peale, sest Issanda juures on heldus ja tema juures on rohke lunastus!
8Ja tema lunastab Iisraeli kõigist tema pahategudest.
Tegelikkuses asub seesama sügavus inimeses eneses. Siin räägitakse muserdatud ja rõhutud hinge karjest Jumala poole, see anub taas vabanemist oma piinadest ja ahastusest, et tõusta Jumalani. Ühtlasi on see võitlus iseenda, oma patuse loomusega, kiusatuste ja ahvatlustega. Inimest võib viia nendesse põhjatutesse sügavustesse mitte ainult süütunne tehtud vigade pärast, vaid ka igapäevased elumured ja nendega toimetulematus, samuti elu mõtte puudumine.
Oled sa olnud niisuguses ahastuses ja kaoses, millest kõneleb laulu autor? On su elus olnud olukordi, mil tunned, et su hääl põhjatutest sügavustest ei ulatu tõusma Jumalani?
Sellised kahtlused võivad tekkida, kuid võta eeskuju psalmi autorist, kes on elanud aastatuhandeid enne sind ning kogenud sedasama mida sina. Kogu oma ahastuse keskel hoiab ta kiivalt kinni teadmisest, et Jumal on see, kelle peale tuleb loota ning kelle käes on andeksand ja lunastus, ükskõik mis on ka inimese ahastuse põhjuseks.