Piiblivõtme arhiiv
2002-10-04
Roomlastele 11:13-24
Rm 11:13-24
13Aga ma räägin teile, paganatele: Kuna ma olen paganate apostel, austan ma oma ametit -
14ehk ma saan kuidagi teha kiivaks neid, kelle veresugulane ma olen, ning mõned nende seast päästa.
15Sest kui juba nende kõrvaleheitmine on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist ellutõusmine?
16Aga kui uudsevili on püha, siis on ka taigen püha, ja kui juur on püha, siis on ka oksad pühad.
17Kui nüüd okstest mõned on ära murtud, sina aga kui metsõlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õige õlipuu mahlakast juurest,
18siis ära hoople okste ees. Ja kui sa hoopled, siis pea meeles, et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind.
19Sina ehk ütled nüüd: "Oksad on ära murtud, et mind asemele pookida."
20Õige küll! Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda,
21sest kui Jumal ei säästnud loomulikke oksi, ega ta siis sindki säästa!
22Vaata siis Jumala heldust ja karmust: karmust küll nende vastu, kes on langenud, heldust aga sinu vastu, kui sa jääd heldusesse, muidu raiutakse sindki maha.
23Aga ka nemad, kui nad ei jää uskmatusse, poogitakse puu külge, sest Jumal suudab nad jälle külge pookida.
24Sest kui sina, loomu poolest metsõlipuu oks, oled sealt ära raiutud ja loomuvastaselt poogitud väärisõlipuu külge - kui palju enam neid, loomu poolest sinna kuuluvaid, poogitakse omaenese õlipuu külge!
Kuid Jumalal on plaan kõikide inimeste jaoks. Nagu hea aednik tahab Ta kõik puud panna head vilja kandma. Siin on abinõuks pookimine. Kui tavaliselt poogitakse metsikule puule külge väärispuuoks, et puud vääristada, siis Paulus räägib siin vastupidisest toimingust: meid kui metsõlipuuoksi on poogitud väärispuu külge. Selle kaudu saame meie, paganad, osaks tõelisest väärispuust. Sünni poolest oleme pimeduse lapsed, ent meid on võetud ja asetatud valgusesse.
Ka uuestisünd on sümboolselt võrreldav pookimisega. Kristuse Vaim kui puu mahl on meisse toonud uue elu, ja selle elu vili erineb endisest märgatavalt. Rahutuse asemele on tulnud rahu, tigedusest on saanud armastus ja seda jagub kõigi kasuks.
Kuid uhkustamiseks ega teistele ülalt alla vaatamiseks pole vähimatki põhjust: oleme vaid armu saanud patused, ei muud. Jumal võib enese juurde tõmmata kelle tahes. Ilma Tema halastuseta oleksime ise haletsusväärses olukorras. Peame austama kõiki neid, kelle kaudu on Jumal saanud enne meid maailmas tegutseda, sest ilma juurteta poleks latva ja ilma põlluviljata taignat.