Piiblivõtme arhiiv
2002-10-06
Psalm 75
Ps 75
1Laulujuhatajale: viisil "Ära hävita!"; Aasafi lugu ja laul.
2Me ülistame sind, Jumal, me ülistame sind, sest su nimi on ligi; sinu imeasju jutustatakse!
3"Kui ma määran paraja aja, siis ma mõistan kohut õiglaselt.
4Ilmamaa vabiseb ja kõik selle elanikud, aga mina olen selle sambad pannud paigale." Sela.
5Ma ütlen hooplejaile: Ärge hoobelge! Ja õelatele: Ärge tõstke sarve üles!
6Ärge tõstke oma sarve kõrgele, ärge rääkige kangekaelselt, jultunult!
7Sest ei idast ega läänest ega kõrbe poolt tule ülendamist,
8vaid Jumal on, kes mõistab kohut; ta alandab ühte ja ülendab teist.
9Sest Issanda käes on karikas ja see vahutab veinist; see on täis tembitud jooki. Ja tema kallab sealt seest; isegi selle pära peavad kõik õelad maa peal ära jooma viimse tilgani.
10Aga mina kuulutan igavesti, ma mängin Jaakobi Jumalale.
11Ja ma raiun maha kõik õelate sarved, aga õigete sarved tõusevad kõrgele.
Millised need imeteod on? Milline on nende seos inimese eneseimetlusega? Kes või mis on siin esiplaanile tõstetud? Laul vastab väga ühemõtteliselt – Jumal. Hoiatavalt on lisatud, et me ei otsiks tunnustust edevusest ajendatuna. ”Tuulelipul pole suunda,” ütleb väärikate inimeste tarkus. Laul lisab, et meie elus võib toimuda suuri muudatusi (s 4). Kust oleks meil pelgupaika leida sellistel aegadel, kui ”ilmamaa vabiseb ja kõik selle elanikud”, kui me ei tunneks Jumalat, kes ainsana on tõeline ja vankumatu?
Laulukirjutaja on toonitanud, et keset jultunute ärplemist laulab tema Jaakobi Jumalale. Jaakob oli mees, kel oli taipu pettustest õppida. Jumala ingliga võideldes lasi ta Jumalal öelda tõe enda kui petturi kohta. Ta aktsepteeris Jumala au ja mõistis, et Jumala ees on kohta vaid ausal südamel. Aus inimene suudab Jumalale tunnistada, et Kõigeväeline saab temast teha kellegi, kelleks inimene ise ei suuda saada.
Kas see pole ime?