Piiblivõtme arhiiv
2002-11-30
Johannese 9:24-34
Jh 9:24-34
24Nad kutsusid nüüd teist korda inimese, kes oli olnud pime, ja ütlesid talle: "Anna au Jumalale! Me teame, et see inimene on patune."
25Seepeale vastas too: "Kas ta on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen."
26Nüüd nad küsisid temalt: "Mis ta sulle tegi? Kuidas ta su silmad avas?"
27Mees vastas neile: "Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud kuulda. Miks te tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate hakata tema jüngriteks?"
28Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: "Sina oled tema jünger, meie oleme aga Moosese jüngrid.
29Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust tema on, seda me ei tea."
30Mees kostis neile: "See ongi imelik, et teie ei tea, kust ta on, ja ometi on ta avanud mu silmad.
31Me teame, et Jumal ei kuule patuseid, ent kui keegi on jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb.
32Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pimedalt sündinu silmad.
33Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha midagi."
34Nad kostsid talle: "Kas sina, kes sa oled sündinud lausa pattudes, tahad meid õpetada?" Ja nad heitsid ta kogudusest välja.
Johannese lugu on ühelt poolt peentelt humoorikas, teiselt poolt aga toob välja juutide kogukonnas valitsenud traagika „puhta religiooni“ taotluse tõttu – need, kes pidid inimestele õpetama Jumala armu ja halastuse suurust (s 30), olid hoopis mures oma isikliku positsiooni ja autoriteedi pärast ühiskonnas. Pimedale ei olnud aga oluline, kui „puhta“ õpetuse (s 22) tõttu ta nägijaks sai, vaid tema kogemus Jumalaga (s 25).
Arvan, et siin oleks koht järele mõelda selle üle, mis siis õieti on tähtis? Loomulikult ei peitu loo iva selles, nagu võiksime Pühakirja teksti oma äranägemise järgi tõlgendada – ainult tõese tunnistuse kaudu võime teada Jumala armust. Kuid oma arusaamadest kinnihoidmine ei tohiks kunagi olla nii jäik, et see suunib meid inimesi enda keskelt välja tõukama.
Jeesuse sõnad: „Kui te oleksite pimedad...“ (s 41) viitavad just neile „nägijaile“, kes ei osanud näha kirjatähest kaugemale ja seepärast ei näinud ka Jumalat.