Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2003-02-15 Järgmine 2003-02-17
1Laulujuhatajale: viisil "Tunnistuse liilia"; Taaveti mõistulaul õpetuseks,
2kui ta oli võidelnud Mesopotaamia ja Sooba süürlastega, ja kui Joab tuli tagasi ja oli Soolaorus maha löönud kaksteist tuhat edomlast.
3Jumal, sa tõukasid meid ära ja pillutasid meid laiali; sa olid vihane, aita meid jälle üles!
4Sina panid maa vabisema, sa lõhestasid selle; paranda ta praod, sest ta kõigub!
5Sa andsid oma rahvale näha rasket põlve; sa jootsid meid uimastava veiniga.
6Sa panid lipu lehvima neile, kes sind kardavad, et nad otsiksid varju ammu eest. Sela.
7Et pääseksid su armsad, selleks aita oma parema käega ja vasta meile!
8Jumal on rääkinud oma pühamus: "Ma tahan võidutseda, jaotada Sekemi ja mõõta ära Sukkoti oru.
9Gilead on minu ja Manasse on minu, Efraim on mu pea kaitse. Juuda on mu valitsuskepp,
10Moab on mu pesukauss, Edomi peale ma viskan oma sandaali. Vilistimaa, hõiska minule!"
11Kes viib mu kindlasse linna? Kes saadab mind Edomini?
12Eks sina, Jumal, tõuganud meid ära? Ega sina, Jumal, läinudki välja meie sõjaväega?!
13Anna meile abi kitsikuses, sest tühine on inimeste abi!
14Jumalaga me teeme vägevaid tegusid ja tema tallab maha meie rõhujad.
Eelmine 2003-02-15 Järgmine 2003-02-17
2003-02-16
Psalm 60
Ps 60
Abipalve sõjas
1Laulujuhatajale: viisil "Tunnistuse liilia"; Taaveti mõistulaul õpetuseks,
2kui ta oli võidelnud Mesopotaamia ja Sooba süürlastega, ja kui Joab tuli tagasi ja oli Soolaorus maha löönud kaksteist tuhat edomlast.
3Jumal, sa tõukasid meid ära ja pillutasid meid laiali; sa olid vihane, aita meid jälle üles!
4Sina panid maa vabisema, sa lõhestasid selle; paranda ta praod, sest ta kõigub!
5Sa andsid oma rahvale näha rasket põlve; sa jootsid meid uimastava veiniga.
6Sa panid lipu lehvima neile, kes sind kardavad, et nad otsiksid varju ammu eest. Sela.
7Et pääseksid su armsad, selleks aita oma parema käega ja vasta meile!
8Jumal on rääkinud oma pühamus: "Ma tahan võidutseda, jaotada Sekemi ja mõõta ära Sukkoti oru.
9Gilead on minu ja Manasse on minu, Efraim on mu pea kaitse. Juuda on mu valitsuskepp,
10Moab on mu pesukauss, Edomi peale ma viskan oma sandaali. Vilistimaa, hõiska minule!"
11Kes viib mu kindlasse linna? Kes saadab mind Edomini?
12Eks sina, Jumal, tõuganud meid ära? Ega sina, Jumal, läinudki välja meie sõjaväega?!
13Anna meile abi kitsikuses, sest tühine on inimeste abi!
14Jumalaga me teeme vägevaid tegusid ja tema tallab maha meie rõhujad.
Jumala rahvas on alati võitluses ja Tema juhtnöör meile läbi aegade on ikka seesama: “Võidelge head võitlust!”
Jumala lastena me teame, et inimeste abi on tühine. Siin aga julgustab Issand meid ikka Tema poole pöörduma ja Tema abile lootma (s 13-14).
Selles laulus on jutt konkreetsest sõjast, sihist ja Jumala abist. Nagu Taavetit (s 3-5, 11-12), võib Jumal meidki proovile panna meie võitlustes, kuid ärgem heitkem meelt – Tema lipp lehvib siiski (s 6-7). Kui meie üleastumine on meid Issandast lahutanud, siis olgem kärmed alanduma ja hülgama kõrkuse teed, sest Tema ei hülga meid iial (vt Js 49:15-17).
Me puutume kokku vaenlase vägedega päevast päeva. Alad, mis meie elus on kuulunud vaenlasele, tahab Issand vallutada (s 14) ning meile harida ja hoida anda.
Mõtiskluseks: Mis on minu elus need “alad, mis on kuulunud või kuuluvad siiani vaenlasele” – mida pean tagasi võitma?