Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2003-03-01 Järgmine 2003-03-03
1Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Taaveti laul.
2Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste.
3Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu.
4Kaua te kipute ühe mehe kallale ja lõhute kõik teda, nagu oleks ta väljavajunud sein või mahavarisenud müür?
5Nemad vaid peavad nõu, kuidas teda maha paisata tema kõrgusest; valest on neil hea meel. Oma suuga nad õnnistavad, aga oma südames nad neavad. Sela.
6Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan!
7Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu.
8Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas.
9Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks! Sela.
10Ainult tuuleõhk on inimlapsed, paljas vale on mehepojad; kaalule pandult on nemad kõik ühtekokku kergemad kui tuuleõhk.
11Ärge pange oma lootust vale ja riisumise peale, ärge lootke tühja; kui jõukus kasvab, siis ärge pange seda mikski!
12Kord on Jumal rääkinud; kaks korda ma olen seda kuulnud, et Jumalal on vägi,
13ja et sinul, Issand, on heldus; sest sa tasud igaühele ta tegusid mööda.
Eelmine 2003-03-01 Järgmine 2003-03-03
2003-03-02
Psalm 62
Ps 62
Jumal on ainus varjupaik
1Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Taaveti laul.
2Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste.
3Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu.
4Kaua te kipute ühe mehe kallale ja lõhute kõik teda, nagu oleks ta väljavajunud sein või mahavarisenud müür?
5Nemad vaid peavad nõu, kuidas teda maha paisata tema kõrgusest; valest on neil hea meel. Oma suuga nad õnnistavad, aga oma südames nad neavad. Sela.
6Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan!
7Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu.
8Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas.
9Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks! Sela.
10Ainult tuuleõhk on inimlapsed, paljas vale on mehepojad; kaalule pandult on nemad kõik ühtekokku kergemad kui tuuleõhk.
11Ärge pange oma lootust vale ja riisumise peale, ärge lootke tühja; kui jõukus kasvab, siis ärge pange seda mikski!
12Kord on Jumal rääkinud; kaks korda ma olen seda kuulnud, et Jumalal on vägi,
13ja et sinul, Issand, on heldus; sest sa tasud igaühele ta tegusid mööda.
See psalm on mõtisklus selle üle, kust saada tõelist abi.
Kõigil inimestel on kalduvus loota inimeste abile, aga psalmi autor teab täiesti kindlalt, et üksnes Jumala käest tuleb pääsemine. Ta esitab etteheite neile, kes püüavad usklikule mehele kahju teha, tema positsiooni hävitada, röövida temalt kõik, mille ta töö ja vaevaga on saanud. Keset vaenlaste möllu on ta veendunud, et Jumal toob talle pääsemise ja hoiab tema au. Ta kõnes on kindlus: ta on korduvalt kogenud Jumala abi.
Tema hoiatus (s 10, 11) kostab tänasesse päeva. Inimeste abi ega jõukus pole keelatud, kuid need ei tohi saada sinu turvalisuse tagatiseks (vt Fl 4:12).
Ole julge: kõik sinu õiglased otsused ja teod – ka need, mis rasked teha – on Issanda ees. Tasu, mille Issand kingib sulle sinu ustavuse eest, on helde.