Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2003-08-01 Järgmine 2003-08-03
1Kui Iisrael oli noor, siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest.
2Mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem nad läksid eest ära, ohverdasid baalidele ja suitsutasid nikerdatud kujudele.
3Mina õpetasin Efraimi käima, võtsin nad oma kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha.
4Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega, armastuse paeltega; ma olin neile nagu ikke kergitajaks nende kaela pealt; ma kummardasin nende juurde ja toitsin neid,
5et nad ei peaks tagasi minema Egiptusemaale. Aga nüüd peab Assur nende kuningaks olema, sest nad on tõrkunud pöördumast.
6Sellepärast peab mõõk tantsima nende linnades, lõhkuma nende riivid ja neelama nad ära nende kavatsuste pärast.
7Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tõuse neist ükski.
8Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim, loovutaksin sinu, Iisrael? Kuidas ma teeksin sind Adma sarnaseks, talitaksin sinuga nagu Seboimiga? Mu süda muutub mu sees, ühtlasi ärkab mu halastus.
9Ma ei tee teoks oma tulist viha, ma ei hävita enam Efraimi, sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, ma olen su keskel Püha, ja ma ei tule põletama.
10Nad hakkavad käima Issanda järel, kes möirgab nagu lõvi. Kui tema möirgab, siis tulevad ta pojad värisedes mere poolt.
11Nad tulevad Egiptusest värisedes nagu linnud ja Assurimaalt nagu tuvid. Ja mina luban neil elada nende oma kodades, ütleb Issand.
Eelmine 2003-08-01 Järgmine 2003-08-03
2003-08-02
Issand on sinuga pikameelne
Ho 11
Jumala armastus ei luba, et ta oma rahva hävitaks
1Kui Iisrael oli noor, siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest.
2Mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem nad läksid eest ära, ohverdasid baalidele ja suitsutasid nikerdatud kujudele.
3Mina õpetasin Efraimi käima, võtsin nad oma kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha.
4Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega, armastuse paeltega; ma olin neile nagu ikke kergitajaks nende kaela pealt; ma kummardasin nende juurde ja toitsin neid,
5et nad ei peaks tagasi minema Egiptusemaale. Aga nüüd peab Assur nende kuningaks olema, sest nad on tõrkunud pöördumast.
6Sellepärast peab mõõk tantsima nende linnades, lõhkuma nende riivid ja neelama nad ära nende kavatsuste pärast.
7Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tõuse neist ükski.
8Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim, loovutaksin sinu, Iisrael? Kuidas ma teeksin sind Adma sarnaseks, talitaksin sinuga nagu Seboimiga? Mu süda muutub mu sees, ühtlasi ärkab mu halastus.
9Ma ei tee teoks oma tulist viha, ma ei hävita enam Efraimi, sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, ma olen su keskel Püha, ja ma ei tule põletama.
10Nad hakkavad käima Issanda järel, kes möirgab nagu lõvi. Kui tema möirgab, siis tulevad ta pojad värisedes mere poolt.
11Nad tulevad Egiptusest värisedes nagu linnud ja Assurimaalt nagu tuvid. Ja mina luban neil elada nende oma kodades, ütleb Issand.
Vana Testamenti lugedes võib Jumalast jääda mulje, nagu oleks Ta kuri ja vägivaldne Jumal. Kuid Hoosea kirjeldab Jumalat väga armuliku, pikameelse ja õiglasena (vt s 3-5a ja 8-9).
Issand on teinud kõik selleks, et oma rahvast õpetada ja hoida ning kaitsta kõige kurja eest.
Me oleme vahel justkui pimedad. Näiteks: kui me iga päev ei tunne Jumala erilist ligiolu, siis kerkib liigagi kiiresti meie huultele kahtlev ja süüdistav küsimus: „Issand, miks oled mind maha jätnud?“
Kas meil on õigus süüdistada Jumalat? Võib-olla peaksime esmalt heitma pilgu omaenda sisemusse? Enamasti oleme meie need, kes läheme eemale Jumalast, suutmata mõista Tema teid. Kuid Jumal teab, et meil on kalduvus Temast ära pöörduda (s 7).
Kiida täna Issandat Tema pikameelsuse eest, lase end õpetada ja juhtida, sest Ta armastab sind.