Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2003-08-04 Järgmine 2003-08-06
1Kui Efraim kõneles, värisesid kõik, ta oli Iisraelis ülistatud; aga ta sai Baali pärast süüdlaseks ja pidi surema.
2Nüüd teevad nad edasi pattu ja valmistavad enestele hõbedast valatud kujud, ebajumalate kujud oma kujutluse järgi - kõik sepatöö. Nad ütlevad neile: "Ohverdajad suudelgu vasikaid!"
3Seepärast on nad nagu hommikune pilv, nagu kaste, mis varakult kaob, nagu aganad, mis rehealusest tuulatakse, nagu unkast tõusev suits.
4Aga mina olen Issand, su Jumal, Egiptusemaalt alates; sa ei tohi tunda minu kõrval muud jumalat ja ei ole muud päästjat kui mina.
5Mina hoidsin sind kõrbes, palaval ja põuasel maal.
6Kui nad käisid karjas, sai nende kõht täis; kui nende kõht sai täis, läks nende süda ülbeks - sellepärast nad unustasid minu.
7Aga minust sai neile otsekui noor lõvi, ma luuran tee ääres nagu panter.
8Ma tulen neile kallale nagu karu, kellelt on röövitud pojad, ja ma rebestan nende rinnakorvi; nagu emalõvi sööb neid seal ja metsloomad kisuvad nad lõhki.
9See on su hukutanud, Iisrael, et sa olid minu, oma abi vastu.
10Kus on siis su kuningas, kes päästaks sind kõigis su linnades, ja kus on su kohtumõistjad, kelle kohta sa ütlesid: "Anna mulle kuningas ja vürste!"?
11Oma vihas ma annan sulle kuninga ja oma raevus ma võtan ta ära.
Eelmine 2003-08-04 Järgmine 2003-08-06
2003-08-05
Esimene ja viimane, algus ja lõpp
Ho 13:1-11
Efraimile kuulutatakse kadu
1Kui Efraim kõneles, värisesid kõik, ta oli Iisraelis ülistatud; aga ta sai Baali pärast süüdlaseks ja pidi surema.
2Nüüd teevad nad edasi pattu ja valmistavad enestele hõbedast valatud kujud, ebajumalate kujud oma kujutluse järgi - kõik sepatöö. Nad ütlevad neile: "Ohverdajad suudelgu vasikaid!"
3Seepärast on nad nagu hommikune pilv, nagu kaste, mis varakult kaob, nagu aganad, mis rehealusest tuulatakse, nagu unkast tõusev suits.
4Aga mina olen Issand, su Jumal, Egiptusemaalt alates; sa ei tohi tunda minu kõrval muud jumalat ja ei ole muud päästjat kui mina.
5Mina hoidsin sind kõrbes, palaval ja põuasel maal.
6Kui nad käisid karjas, sai nende kõht täis; kui nende kõht sai täis, läks nende süda ülbeks - sellepärast nad unustasid minu.
7Aga minust sai neile otsekui noor lõvi, ma luuran tee ääres nagu panter.
8Ma tulen neile kallale nagu karu, kellelt on röövitud pojad, ja ma rebestan nende rinnakorvi; nagu emalõvi sööb neid seal ja metsloomad kisuvad nad lõhki.
9See on su hukutanud, Iisrael, et sa olid minu, oma abi vastu.
10Kus on siis su kuningas, kes päästaks sind kõigis su linnades, ja kus on su kohtumõistjad, kelle kohta sa ütlesid: "Anna mulle kuningas ja vürste!"?
11Oma vihas ma annan sulle kuninga ja oma raevus ma võtan ta ära.
Iisraellased, olles tundnud Jumala armastust, olid saanud tugevaks ning rikkaks. Kuid nende edukus viis neid Jumalast eemale ning nad kaotasid alandlikkuse ja tänutunde Issanda vastu (s 6).
Meie, inimesed, hüüame kitsikuses härdalt Issanda poole, kes tuleb ning tõstab meid jälle üles. Suurest tänust tõotame Teda teenida kogu ihust ja hingest. Kuid elujärje paranedes hakkame tunnetama rikkuse väge ja peagi jääb Jumal meie elus kuskile tagaplaanile. Me keerame Jumalale selja, muutudes alandlikest teenritest uhketeks iseolijateks (s 9).
Jumal aga ütleb: Minult oled sa kõik kingiks saanud ja mina olen see, kes võib selle sinult ära võtta (s 5, 11). Jumalalt saadud rikkuse abil ei saa inimene taevasse, see on vaid üheks Jumala õnnistuse ja hoolitsuse märgiks.
Palve: Issand, Sinult on pärit kõik, mida oman. Tänan Sind kõige eest. Anna mulle tarkust alati üle kõige Sind armastada.