Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2003-08-13 Järgmine 2003-08-15
21Ja Jeesus lahkus sealt ning läks varjule Tüürose ja Siidoni aladele.
22Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: "Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti."
23Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: "Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!"
24Tema vastas: "Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde."
25Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: "Issand, aita mind!"
26Jeesus vastas: "Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele."
27Ent tema ütles: "Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad."
28Siis Jeesus vastas talle: "Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!" Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.
Eelmine 2003-08-13 Järgmine 2003-08-15
2003-08-14
Jeesus kuuleb palveid
Mt 15:21-28
Jeesus kuuleb Kaanani naise palvet
21Ja Jeesus lahkus sealt ning läks varjule Tüürose ja Siidoni aladele.
22Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: "Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti."
23Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: "Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!"
24Tema vastas: "Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde."
25Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: "Issand, aita mind!"
26Jeesus vastas: "Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele."
27Ent tema ütles: "Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad."
28Siis Jeesus vastas talle: "Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!" Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.
Esmapilgul võib tunduda, nagu oleks Jeesuse vastus hoolimatu ja tõre. Kuid siin peitub midagi sügavamat.
Jeesus teadis naise usu suurust ja oma näilise tõrkumisega tõi ta selle hoopis esile, eeskujuks jüngritele ja meile. Vaadates naise järjepidevat palumist kuni viimase lootuseni, näeme, et ta ei kahelnud hetkekski Jeesuse väes ega headuses, ei pahandanud Tema peale. Justkui enese teadmata täitis ta Jeesuse käsku Mt 11:6 – ja sellest tuli talle õnnistus.
Imetlen alati neid ustavaid palvetajaid, kes aastast aastasse paluvad eestpalveid oma lähedaste, laste ja lastelaste pärast. Ja kohates tihti vastuseisu, ei lakka nad siiski palvetamast ega lootmast.
Mõtiskluseks: Kui kaua jaksame meie paluda siiralt uskudes? Aasta, kümme, kakskümmend, viiskümmend aastat? Kas palvevastuste viibimine on meid kunagi kahtlema pannud Jumala headuses ja ustavuses?
Issand, õpeta meid ootama Sinu päästet ja abi ka meie endi juures.