Piiblivõtme arhiiv
2004-05-05
Ustavad kangelased
2Sm 21:15-22
15Ja taas oli vilistitel sõda Iisraeliga; Taavet läks siis alla koos oma sulastega ja nad sõdisid vilistite vastu. Aga Taavet väsis
16ja nad jäid Goobi, kus üks refalaste järglasi, kelle oda vaagis kolmsada vaskseeklit ja kellel oli uus mõõk vööl, mõtles Taaveti surmata.
17Aga Abisai, Seruja poeg, aitas Taavetit ja lõi vilisti maha, surmates tolle; siis vandusid Taavetile tema mehed, öeldes: "Sina ei tohi enam tulla sõtta koos meiega, et sa ei kustutaks Iisraeli lampi!"18Ja pärast seda oli taas sõda Goobis vilistite vastu; huusalane Sibbekai lõi siis maha Safi, kes oli refalaste järglasi.19Ja taas oli sõda Goobis vilistite vastu; petlemlane Elhanan, Jaare-Oregimi poeg, lõi siis maha gatlase Koljati, kelle piigivars oli nagu kangrupoom.20Ja taas oli sõda Gatis; seal oli pikakasvuline mees, kellel oli kuus sõrme kummalgi käel ja kuus varvast kummalgi jalal, ühtekokku kakskümmend neli; temagi oli üks refalaste järglasi.
21Ja kui ta laimas Iisraeli, siis lõi Joonatan, Taaveti venna Simea poeg, tema maha.22Need neli põlvnesid refalasist Gatis; nad langesid Taaveti ja tema sulaste käe läbi.
avab tekst meile veidi olustikku, milles Iisrael elas.
Sõda, lahingud, hirm oma elu ja tuleviku pärast oli tol ajal elava rahva pidevaks saatjaks.
21.sajandil turvalises Eestis elavale inimesele on kirjeldatu ehk kauge ning raskesti mõistetav.
Kindlasti aga on loetu mõistetavam Iraagis, Iisraelis või Palestiinas elavaile inimestele.
Elada ustavalt ajastul, kus sind ei ähvarda suured ohud ja kus su elu on otsekui pidevalt kindlustatud, on hoopis midagi muud kui elada keset aegu, mil sa ei saa milleski, isegi mitte homses päevas kindel olla. Ometi on võimatu öelda, kumb olukord mõjub inimeste ustavusele paremini
Juba eelnevais jutustustes oleme näinud Abisaid, kui ustavat ning kindlat meest. Meest, kes kunagi ei taotlenud enese au või kasu, kuid täitis alati ustavusega oma ülesanded. Seekord päästab ta Taaveti ja tema mehed keelavad Taavetil rohkem lahinguisse minemast, et ei kustuks „Iisraeli lamp“. Need mehed mõistsid, et võitlus ei käi mitte ainult elu ja surma peale, vaid ka valguse ja pimeduse vahel. Kogu ümbruskonnaga võrreldes oli Iisraelis nende jaoks valgus ning Taavet Jumala rahva juhina, selle valguse kandjaks ning kaitsjaks.
Ka teised, näiliselt lootusetutesse võitlustesse astunud mehed, tegid seda, et kaitsta tõde, õiglust ja Jumala rahvast. Nii näeme, et Iisraeli rahva võitlused polnud motiveeritud uute maade ja rikkuste vallutamise ihast, vaid nende missiooniks oli hoida põlemas seda valgust mille Jumal oli andnud oma rahvale. Nemad olid selle valguse hoidjateks ja kaitsjateks.
Millised on meie päevade kangelased ja olukorrad, kus meie peaksime kaitstuna hoidma valgust, mis on usaldatud meie kätte? Kas leidub ka meis kirjeldatud ustavust ning kangelaslikkust nagu lugesime tänasest tekstis kirjeldatud neljast kangelasest, kes ei põrganud tagasi ühegi vaenlase eest, isegi mitte hiiglaste eest?
Küsimus minule ja sinule on: kas meis on seda kangelaslikkust või veelgi enam, kas meis leidub seda ustavust mida Jumal meilt ootab? Ka täna.