Piiblivõtme arhiiv

Eelmine 2004-06-08     Järgmine 2004-06-10

2004-06-09

2. Korintlastele 1:1-7

2Kr 1:1-7

Tervitus ja tänu

1Paulus, Kristuse Jeesuse apostel Jumala tahtmisel, ja vend Timoteos - Korintoses olevale Jumala kogudusele ning kõigile pühadele kogu Ahhaias:
2Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!3Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal!
4Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab.
5Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu.
6Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame.
7Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest.
Kiri algab rahusooviga Korintose ja kogu Ahhaia kristlastele Pauluse ja tema kaaslase – vend Timoteose poolt. Kristuse koguduse liikmed on kõik Jumala lapsed ja üksteise vennad-õed.
Paulus kirjutab halastavast, julgustavast ja lohutavast Jumalast. Jumal on meile alati kõige lähemal ning julgustab meid eriti siis, kui me kõige rohkem kannatame, kui meil on raske ning pole võib-olla kellegi teise poole oma murega pöörduda. Olles saanud julgustust Jumalalt, oskame sellele kogemusele toetudes hiljem teisi, samasuguses olukorras olevaid inimesi lohutada. Veel enamgi, seda võiks nimetada lausa meie kohustuseks. Jumal ootab, et me iga Temalt saadud hea teistele edasi annaksime.

Salmis 5 kõneleb Paulus oma kogemustest: tema kui Kristuse järgija on pidanud ka kannatustes Kristuse eeskuju järgima. Tagakiusamisi ja muid kannatusi mõistab ta kui osalemist Kristuse kannatustes, millega kaasneb Temalt tuleva lohutuse ja julgustuse rikkalik kogemine. Siinsed kannatused on aga siiski ajutised – kõik maine lõpeb kord, ja just kannatuste kaudu saavutame au pärast siitilmast lahkumist (loe 4:17). Lootus jõuda taevariiki, olles läbi elu rännanud otsekui “vati sees”, on enesepettus. Kannatustel on meie elus täita väga oluline ülesanne (loe Jk 1:2-3).

Ja samas võime kannatustes alati pöörduda Jumala poole abi saamiseks. Ta ei unusta meid! Samuti on Jumal halastav ja armuline Isa – seepärast ei pane Ta meie peale rohkem kannatusi kui kanda suudame (1Kr 10:13).
Õiget tabab palju õnnetusi, aga Issand tõmbab tema neist kõigist välja! Ps 34:20.
Autor
Eelmine 2004-06-08     Järgmine 2004-06-10