Piiblivõtme arhiiv
2004-08-27
Apostlite teod 20:1-16
Ap 20:1-16
1Kui nüüd lärm oli vaibunud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, ja neid julgustades jättis nad jumalaga ning asus teele Makedooniasse.
2Ta käis läbi sealsed maakohad ja rääkis kogudustele palju julgustussõnu. Siis ta tuli Kreekamaale
3ja veetis seal kolm kuud. Kuna juudid alustasid ta vastu salasepitsust, sellal kui tema valmistus minema meritsi Süüriasse, siis ta võttis nõuks tagasi pöörduda Makedoonia kaudu.
4Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg, tessalooniklased Aristarhos ja Sekundus, derbelane Gaius ning Timoteos ja aasialased Tühhikos ja Trofimos.
5Nemad läksid ette ja ootasid meid Troases.
6Meie aga purjetasime pärast hapnemata leibade päevi Filippist ära ja jõudsime viiendal päeval nende juurde Troasesse, kus me viibisime seitse päeva.7Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba murdma, arutles ja väitles Paulus nendega, ja et ta tahtis järgmisel päeval lahkuda, pikendas ta kõnet keskööni.
8Ülemises toas, kuhu me olime kogunenud, põles hulk lampe.
9Aga üks noormees, Eutühhos nimi, istus aknalaual, ja kui Paulus pikalt arutles, jäi ta raskelt magama. Magades kukkus ta kolmandalt korruselt alla ning tõsteti üles surnuna.
10Aga Paulus läks alla ja heitis ennast tema peale, haaras ta ümbert kinni ja ütles: "Ärge käratsege, tal on ju hing sees!"
11Siis ta läks jälle üles ja murdis leiba ja sõi ning kõneles kaua, kuni koiduni. Siis asus Paulus teele,
12aga poiss viidi ära elusana ja oldi suuresti lohutatud.
13Meie aga läksime varem laeva ja purjetasime Assosesse, kus me pidime Pauluse pardale võtma, sest nõnda oli ta käskinud, kuna ta ise tahtis sinna tulla jalgsi.
14Kui ta nüüd meiega Assoses kokku sai, võtsime ta pardale ja tulime Mitüleenesse.
15Sealt me purjetasime järgmisel päeval edasi ja jõudsime Kiose saarega kohakuti, teisel päeval aga sõitsime Samose saareni ja sellele järgneval päeval saabusime Mileetosesse.
16Sest Paulus oli otsustanud Efesosest mööda purjetada, et tal ei tuleks Aasias aega raisata; ta ju kiirustas, et võimaluse korral nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.
Siin on veel üks intsident, kui me võiksime nii öelda. Sellel jumalateenistusel apostel Paulus, ta on siin seletaja, jumalasõna selgitaja, teeb midagi. Selle jutluse ajal juhtub üks õnnetus. Võibolla kontekstiks tuleks nii palju öelda, et loomulikult tollal oli orjanduslik kord, jumalateenistust hakati pidama küllaltki hilja õhtul, kui inimesed olid juba töö lõpetanud. Väga palju oli nende hulgas orje, kes olid tulnud jumalateenistusele, ja see on inimlikult mõistetav, et küllaltki palju inimesi oli väsinud. Ja sellepärast seegi lugu toob ette mitmed väited. Kõigepealt selle, et ärme paneme seda teinekord pahaks või imestame seda, kui meie jumalateenistustel mõni inimene magama jääb või mõni inimene väsinud on. Seda on ka olnud esimesel sajandil. Ja siis see noormees siin, Eutühhos nimi, istub aknalaua peal. Huvitav on, et Jumala Püha Vaim ütleb Paulusele, et kutsu ta kohe alguses sealt aknalaua pealt ära, see on ohtlik koht. Ei, ta on seal aknalaua peal, jääb magama. Ja muidugi, kui ta jääb raskelt magama, nagu ütleb jumalasõna, siis magades kukub ta kolmanda korruse aknalt alla, ja tõstetakse üles surnuna, mis tähendab seda, et ta oli tõeliselt surnud. See ei olnud mitte selline arvamus, et rahvas arvas, et ta oli surnud või Paulus arvas, et ta oli surnud. See tekst toob väga selgelt esile selle, et ta tegelikult suri ära. Kukkus alla, suri ära. Paulus läheb alla, heidab ennast tema peale, haarab ta ümbert kinni ja ütleb, et ärge käratsege, tal on ju hing sees. Poiss viidi ära elusana, oldi suuresti lohutatud, ja Paulus läheb tagasi, jätkab jutlustamist, nii nagu midagi ei oleks toimunud. Öeldakse, ta läks jälle üles ja murdis leiba ja sõi ning kõneles kaua kuni koiduni, siis asus Paulus teele. Aga poiss viidi ära elusana ja oldi suuresti lohutatud. Aa arvan, et selles sõnumis on väga oluline see, et ühelt poolt me näeme inimesi enda ümber oma vajadustega, me teenime neid, aga teisalt on meil nagu suurem pilt, koguduse teenimine, jumalateenistus, ja niivõrd kuivõrd asjad on ühildatavad, kokku pandavad, me need ühendame, ja me peame jumalateenistust ja teenime inimesi, kes vajavad meie abi ja tähelepanu. Ja siinkohal ma tahaksin öelda, et Paulus, sellele vaatamata, et käib jumalateenistus, käib püha armulaua teenistus, käib õpetuslik osa, Paulus pöörab tähelepanu inimesele, kes vajab abi. Ja ma arvan, et see tänaselgi päeval toob meie mõtted selle juurde, et kui me oleme oma tegemiste, toimetamiste, väga oluliste asjade keskel, siis vaataksime lahtiste silmadega maailma enda ümber. Võibolla ka meie ümber on keegi Eutühhose sarnane, kes vajab meie abi, meie puudutust, meie ülestõstmist.