Piiblivõtme arhiiv

Eelmine 2005-03-02     Järgmine 2005-03-04

2005-03-03

Lk 20:1-8

Lk 20:1-8

Küsimus Jeesuse meelevallast

1Ja see sündis ühel neist päevist, kui Jeesus rahvast pühakojas õpetas ja evangeeliumi kuulutas, et ülempreestrid ja kirjatundjad koos vanematega astusid ta juurde
2ja küsisid temalt: "Ütle meile, millise meelevallaga sa neid asju teed või kes on see, kes sulle selle meelevalla on andnud?"
3Jeesus kostis neile: "Ka mina küsin teilt ühte asja. Öelge mulle,
4kas Johannese ristimine oli taevast või inimestest."
5Aga nemad arutasid omavahel: "Kui ütleme, et taevast, siis ta ütleb: "Miks te siis ei uskunud teda?"
6Kui me aga ütleksime: "Inimestest", siis kogu rahvas viskab meid kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et Johannes oli prohvet."
7Ja nemad vastasid, et nad ei teadvat, kust see oli.
8Siis Jeesus ütles neile: "Ega minagi teile ütle, millise meelevallaga ma seda teen."
Ülempreestrid ja kirjatundjad esitasid Jeesusele täiesti asjakohase küsimuse: millise meelevallaga sa seda kõike teed?
Küsimuse sisuks oli: kas sinu meelevald on inimesest või Jumalast? Küsimusel endal ei olnud viga midagi, sest ülempreestrite ülesandeks oligi rahvast õiges ja puhtas õpetuses hoida. Tol ajal liikus ringi mitmeid imetegijaid, kes väitsid endid Messiad olevat. Küsimus oleks olnud väga hea ja asjakohane, KUI see oleks esitatud siiralt ning tõsisest huvist tõeni jõuda.

Tähelepanuväärne on see, et Jeesus ei pannud neile seda küsimust pahaks, kuigi ta mõistis, mis oli küsimuse tegelik eesmärk – leida põhjus Jeesus kõrvaldada. Jeesus ei hakanud neid sõitlema, et nad ikka veel Temasse ei usu. Selle asemel pöörab Jeesus kirjatundjate-ülempreestrite relvad nende endi vastu, esitades neile küsimuse, mille mõlemad vastusevariandid oleksid küsijatele ebameeldivust tekitanud: Kust oli Johannese ristimine, kas taevast või inimestest?
Kirjatundjate reaktsioon näitab, et nende küsimuse esitamine ei olnud siiras ja nende eesmärk ei olnud tõeni jõuda. Nad jäävad vastuse võlgu ning ka Jeesusel ei ole vajadust kirjatundjate küsimusele vastata, sest kõik oli juba niigi selge.

Üks Antonio Banderase film “Ihu” räägib sellest, kuidas kristlased reageerivad, kui ühest Jeruusalemma hauast leitakse skelett ning teaduslike uuringute tulemusel järeldatakse, et see kuulus Jeesusele – 1. sajandil ristilöödud mees, koljus jäljed okaskroonist, küljes haav odalöögist. Mõni kristlane oli suures segaduses, mõni kaotas oma usu, mõni jäi usule kindlaks hoolitama sellest, mida teadus ütles. Katoliku preester, kes oli kogu aeg nende uuringute juures, jäi usus kindlaks kuni lõpuni – kuni leiti tahvel, millel oli kirjas, et hauas oleva mehe nimi oli Joosep ja ta tapeti täpselt samuti kui Jeesus.

Küsimine-kahtlemine Jumalas, arutlemine Jumala olemasolu, Jeesuse jumalikkuse jms üle ei ole vale, kui meie motiiviks on soov jõuda tõeni.
Autor Marjaana Luist
Eelmine 2005-03-02     Järgmine 2005-03-04