Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2005-04-03 Järgmine 2005-04-05
1Hüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab? Kelle poole pühadest sa pöördud?
2Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri.
3Ma nägin meeletut juurduvat ja ma sajatasin äkitselt tema eluaset.
4Tema lapsed jäid kaitsetuks, neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud.
5Tema lõikuse sõi näljane: kibuvitste vaheltki võttis ta selle, ja janused kahmasid ta varanduse.
6Sest õnnetus ei tõuse põrmust ega võrsu kannatused mullast,
7vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele.
8Ometi pöörduksin ma Jumala poole ja viiksin oma asja Jumala ette,
9kes teeb suuri ja uurimatuid asju, arvutuid imetegusid,
10kes annab maa peale vihma ja saadab põldudele vee,
11et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne,
12kes teeb tühjaks kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda,
13kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu läheks luhta,
14et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.
15Nõnda ta päästab mõõga eest, nende suu eest, vaese vägeva käest,
16et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu.
17Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!
18Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad, tema lööb, aga tema käed ka parandavad.
19Kuuest hädast päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri.
20Näljas lunastab ta sind surmast ja sõjas mõõga käest.
Eelmine 2005-04-03 Järgmine 2005-04-05
2005-04-04
Milles on inimene süüdi?
Ii 5
Eliifas manitseb Iiobit
1Hüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab? Kelle poole pühadest sa pöördud?
2Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri.
3Ma nägin meeletut juurduvat ja ma sajatasin äkitselt tema eluaset.
4Tema lapsed jäid kaitsetuks, neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud.
5Tema lõikuse sõi näljane: kibuvitste vaheltki võttis ta selle, ja janused kahmasid ta varanduse.
6Sest õnnetus ei tõuse põrmust ega võrsu kannatused mullast,
7vaid inimene ise sünnib vaevaks ja sädemed lendavad kõrgele.
8Ometi pöörduksin ma Jumala poole ja viiksin oma asja Jumala ette,
9kes teeb suuri ja uurimatuid asju, arvutuid imetegusid,
10kes annab maa peale vihma ja saadab põldudele vee,
11et tõsta alandlikke kõrgele ja anda leinajaile suurt õnne,
12kes teeb tühjaks kavalate kavatsused, et nende kätetöö ei läheks korda,
13kes tabab tarku nende tarkuses, et salalike nõu läheks luhta,
14et nad päevaajal kohtaksid pimedust ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.
15Nõnda ta päästab mõõga eest, nende suu eest, vaese vägeva käest,
16et viletsal oleks lootust ja ülekohus suleks oma suu.
17Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib. Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!
18Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad, tema lööb, aga tema käed ka parandavad.
19Kuuest hädast päästab ta sind ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri.
20Näljas lunastab ta sind surmast ja sõjas mõõga käest.
Kas universumis on kõrva, mis kuuleks, silma mis näeks ja südant mis armastaks? Eliifas usub, et on. Aga ta eksib arvates, et Iiobi kannatused on põhjustanud tema patud.
7. salmi võiks tõlkida ka nii: „ Inimene sünnitab vaeva“. Nii sobiks see Eliifase mõtetega ja ka Jumala sõna viitab et inimene sünnib siia ilma vaevaks, „ tal on lühikesed elupäevad ja palju tüli“ ( Ii 14;1-2). Nii õpetab Iiob hiljem.
Eliifase kõnest leiame ehtsa vanatestamentliku inimkäsituse: füüsiliste haiguste põhjustajaiks on sageli just psüühilised probleemid. Siinkasutatud heebreakeelne sõna võib tähendada mitmesuguseid hingeelu liikumisi: solvumist, ahastust, kurbust. Sama sõna kasutatakse 31. psalmis ( s 10) „ meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu“ Ka psühhoanalüütik Freud võttis oma analüüsi aluseks selle inimkäsituse.
Jumal on rikas andja, vaese kaitsja ning lootusetute lootus ( 10,11,15, 16). Tugevad ja kavalad mõistab Jumal hukka ning enamasti leiavad nad karistuse juba selles ajas (12-14). Eliifas ei märka, et jumalatud jagunevad kaheks: armusaanud patused, kelle hulka kuulub ka Iiob ning need, kes Jumala teadlikult, ilma kahetsuseta hülgavad. Eliifas jagab ka hingehoidlikku õpetust (17,18).
Eliifase kõnest leiame ehtsa vanatestamentliku inimkäsituse: füüsiliste haiguste põhjustajaiks on sageli just psüühilised probleemid. Siinkasutatud heebreakeelne sõna võib tähendada mitmesuguseid hingeelu liikumisi: solvumist, ahastust, kurbust. Sama sõna kasutatakse 31. psalmis ( s 10) „ meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu“ Ka psühhoanalüütik Freud võttis oma analüüsi aluseks selle inimkäsituse.
Jumal on rikas andja, vaese kaitsja ning lootusetute lootus ( 10,11,15, 16). Tugevad ja kavalad mõistab Jumal hukka ning enamasti leiavad nad karistuse juba selles ajas (12-14). Eliifas ei märka, et jumalatud jagunevad kaheks: armusaanud patused, kelle hulka kuulub ka Iiob ning need, kes Jumala teadlikult, ilma kahetsuseta hülgavad. Eliifas jagab ka hingehoidlikku õpetust (17,18).
Läbi aegade on inimkonna rängimad katsumused olnud nälg, sõda ja katk ( 20-22) – keda Ilmutusraamatus kirjeldatakse kui nelja ratsanikku. Ka on Eliifase kõnes ökoloogiliselt paikapidavaid tõdemusi.
Samamoodi kui tegi seda Eliifas – võime meiegi raskustes olevale inimesele teha ettepaneku: pöördu Jumala poole.