Piiblivõtme arhiiv
2005-09-17
Meil on vaja kangelast
Hb 3:1-6
1Seepärast, pühad vennad, taevase kutsumise osalised, mõtelgem meie usutunnistuse apostli ja ülempreestri Jeesuse peale,
2kes - nagu ka Mooses tema kojas - on olnud ustav oma Ametisseseadjale.
3Sest tema vääris suuremat kirkust kui Mooses, nii nagu valmistajal on suurem au kui kojal.
4Igal kojal on ju oma valmistaja, aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal.
5Mooses oli küll ustav kogu tema kojas otsekui sulane tunnistuseks kõigest, mida veel pidi räägitama,
6Kristus on aga tema koja üle kui ustav Poeg. Ja tema koda oleme meie, kui me vaid peame kinni julgusest ja lootusest, mille üle me kiitleme.
Arvan, et postmodernism on olnud tunnistajaks “kangelase” kadumisele, võibolla isegi selle põhjustanud. 1. sajandi Rooma impeeriumis aga kangelasi austati ja tõsteti Jumala staatusesse. Nad pakkusid lihtinimestele eeskuju järgmiseks. Selles kontekstis ei ole üllatav, et Heebrea kirja autor pakub lugejatele Jeesust, tõelist kangelast. Ta teadis vooruseid, mis jäävad abstraktsete arutluste valdkonda, on raske saavutada. Ta teadis, et kui me näeme kedagi, kellel on need voorused, kelle igapäevaelus need avalduvad, siis on meil eeskuju, mida järgida. Silmakirjalikus maailmas (s 2) esindas Jeesus ustavust ja ausust (s 3). Kolm aastat püüti teda vaimselt hävitada ning lõpuks suri ta valesüüdistuste tagajärjel. Meid aga kutsutakse üles hoidma oma mõtted Temal. Ta on meie kangelane, lootus (s 6) ja meie Issand.