Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2008-05-04 Järgmine 2008-05-06
36Mõne päeva pärast ütles Paulus Barnabasele: "Läki jälle vaatama vendi kõikides linnades, kus me oleme kuulutanud Issanda sõna, kuidas nende käsi käib."
37Barnabas andis nõu võtta kaasa ka Johannes, keda kutsutakse Markuseks.
38Aga Paulus pidas õigeks mitte võtta enesega kaasa teda, kes neist Pamfüülias oli lahkunud ega olnud nendega koos tööle läinud.
39Sellest tekkis nii suur tüli, et nad teineteisest lahkusid. Barnabas võttis enesega Markuse ja purjetas Küprosele.
40Paulus valis aga Siilase ja läks teele, ning vennad andsid ta Issanda armu hooleks.
41Ja ta käis läbi Süüria- ja Kiliikiamaa, kinnitades kogudusi.
Eelmine 2008-05-04 Järgmine 2008-05-06
2008-05-05
Sääse poolt võidetud
Ap 15:36-41
Pauluse teise misjonireisi algus
36Mõne päeva pärast ütles Paulus Barnabasele: "Läki jälle vaatama vendi kõikides linnades, kus me oleme kuulutanud Issanda sõna, kuidas nende käsi käib."
37Barnabas andis nõu võtta kaasa ka Johannes, keda kutsutakse Markuseks.
38Aga Paulus pidas õigeks mitte võtta enesega kaasa teda, kes neist Pamfüülias oli lahkunud ega olnud nendega koos tööle läinud.
39Sellest tekkis nii suur tüli, et nad teineteisest lahkusid. Barnabas võttis enesega Markuse ja purjetas Küprosele.
40Paulus valis aga Siilase ja läks teele, ning vennad andsid ta Issanda armu hooleks.
41Ja ta käis läbi Süüria- ja Kiliikiamaa, kinnitades kogudusi.
„Issand ava mu silmad, aita tähele panna Sinu kõnet läbi tänase teksti!“
Pauluse ja Barnabase vahelises vastasseisus on parasjagu irooniat, mis eriti hakkab silma vainuliku võidu taustal Jeruusalemma nõupidamisel. Võimalik lõhenemine, mis oleks kristluse leviku peatanud hoiti ära. Varakirik tuli sellest tumedast pilvest välja tugevamana ja puhtamana kui enne. Pauluse ja Barnabase vaheline pühitsetud partnerlus suhe aga puruneb võrreldamatult tühisema küsimuse pärast: kas Johannes peaks või ei peaks nendega ühinema misjonireisil ( 37). Barnabas on kindel, et peaks ja Paulus, et kindlasti mitte. Varakirik oli suutnud alla neeleata elevandisuuruse probleemi, Paulus ja Barnabas aga kaotamas sääsele!
Säilinud teksti vähesus ei võimalda meil kummalegi poolele õigust anda. Barnabase põhjenduseks võis olla arvamus, et Johannes vääris teist võimalust. Aga ka Paulusel on põhjendus. Uskuda üht kuid teha teist on Kristuse kuulutustöös vastuvõetamatu. Johannes oli Pauluse ja Barnabase ilma igasuguse teatamiseta Pamfüülias maha jätnud ( s38). Ükskõik mis tegelik põhjus ka oli, tegelik häda tuli sellest, et see väike asi paisus suureks isiksuste vastandumiseks. Ei Barnabas ega Paulus otsinud selles küsimuses ei Jumala tahet ega Jeruusalemma nõukogu vanemate nõuannet.
Ka meile on taoline sündmuste kulg vägagi tuttav: kui sageli lõhenevad meekonnad ja kogudused otse naeruväärselt tühiste asjade tõttu! Inglise 18. saj satiirik, Jonathan Swift parodeeris religioosseid vastandumisi tõstatades küsimuse, kas kõvaks keedetud muna on õigem lahti teha tömbist või teravamast otsast! Kaks poolt muutuvad lahknedes kaheks eraldi sektiks. Ja inimlikust egost saab see kalju mille vastu puruneb kristlik ühtsus. Kas mitte sellepärast ei nimetanud Jeesus enesesalgamist jüngriks olemise eeltingimuseks? „ „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! „( Mt 16:24)
Mõeldes sellele kui oluliseks Jeesus pidas jüngritevahelist ühtsust, peame ka meie väsimatult selle nimel tegutsema ning selle eest palvetama ning mitte laskma end tagasilöökidest heidutada. Mida saan selle heaks täna teha?
Säilinud teksti vähesus ei võimalda meil kummalegi poolele õigust anda. Barnabase põhjenduseks võis olla arvamus, et Johannes vääris teist võimalust. Aga ka Paulusel on põhjendus. Uskuda üht kuid teha teist on Kristuse kuulutustöös vastuvõetamatu. Johannes oli Pauluse ja Barnabase ilma igasuguse teatamiseta Pamfüülias maha jätnud ( s38). Ükskõik mis tegelik põhjus ka oli, tegelik häda tuli sellest, et see väike asi paisus suureks isiksuste vastandumiseks. Ei Barnabas ega Paulus otsinud selles küsimuses ei Jumala tahet ega Jeruusalemma nõukogu vanemate nõuannet.
Ka meile on taoline sündmuste kulg vägagi tuttav: kui sageli lõhenevad meekonnad ja kogudused otse naeruväärselt tühiste asjade tõttu! Inglise 18. saj satiirik, Jonathan Swift parodeeris religioosseid vastandumisi tõstatades küsimuse, kas kõvaks keedetud muna on õigem lahti teha tömbist või teravamast otsast! Kaks poolt muutuvad lahknedes kaheks eraldi sektiks. Ja inimlikust egost saab see kalju mille vastu puruneb kristlik ühtsus. Kas mitte sellepärast ei nimetanud Jeesus enesesalgamist jüngriks olemise eeltingimuseks? „ „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! „( Mt 16:24)
Mõeldes sellele kui oluliseks Jeesus pidas jüngritevahelist ühtsust, peame ka meie väsimatult selle nimel tegutsema ning selle eest palvetama ning mitte laskma end tagasilöökidest heidutada. Mida saan selle heaks täna teha?
„Mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind. ( Jh 17:23)