Piiblivõtme arhiiv

Dietrich Bonhöfferi üks mõjuvõimsamaid raamatuid „ Jüngerluse hind“ kirjastati 1937 aastal, 8 aastat enne seda 1945 aasta aprillipäeva, mil ta Flossenburgis üles poodi, julge vastupanu eest natsistlikule režiimile. Ühes oma raamatu peatükis mõtiskles Bonhöffer prohvetlikult selle Markuse evangeeliumi kirjakoha üle: „ Jünger olemine tähendab Kristuse kannatustele truuks jäämist ning seetõttu ei ole hoopiski imekspandav et ka kristlasi on kutsutud kannatama… Risti kandmine on ainuvõimalik viis triumfeerida üle kannatuse.“

Nii nagu Peetrusele ja Jeesusele enesele, oli ka Bonhöfferile risti vastuvõtmine võitlus ( s 32, 14:36). Oma sisemist võitlust kirjeldavas poeemis , küsib ta: „ Kas olen siis see, keda teised ütlevad mind olevat? Või olen vaid see mida ise tean end olevat? Rahutu ja igatsev ja haige, nagu lind puuris…. Vaevatud ja tühi ja palvetav….nõrk ja valmis hüvasti jätma selle kõigega“

Jeesuse kurjustav manitsus Peetrusele viitab temas eneses keevale sisemisele võitlusele hoida oma pilk kestvalt Jumalal ( s 32). Ta pidi Peetruse glamuurset Messia visiooni korrigeerima. Kord kõrbes pani ta vastu võrgutavatele alternatiividele ning ta teeb seda ka Getsemanis. Jeesuses ei ole jälgegi passiivsusest või masohhismist kui ta võtab vastu enese peale langeva kannatuse.
Ja võib-olla täna enam kui kunagi varem on meilgi vaja sügavalt järele mõtelda Jeesuse kriteeriumite üle mida peavad täitma kõik need, kes tahavad teda järgida ( s 34-38).

Mõtle Jeesuse nõudmiste ja oma elu peale. „ Ei“ igasugusele enesepiisavale sõltumatusele, truudusetusele, suurele egole, saamahimule, kalkuleerimisele, kiirele mängule ja venivale tõele. „Jah“ nõtrusele, ebatrendikale, oma liha surmamisele, ristikandmise paradoksile.

Kunagi ei ole liiga hilja anda end üle Jumalale ning paluda tal tuua meid tagasi tema järgmise teele. Aga seda palvet ei tohi paluda kergemeelselt.