Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 65:1-16
Jumala kohus on õiglane1Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud: "Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!"
2Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea,
3rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades,
4kes istub haudades ja ööbib kaljulõhedes, kes sööb sealiha ja kellel on astjais roisklihaleem,
5kes ütleb: "Jää sinna, kus oled, ära ligine mulle, sest ma olen sulle püha!" Need on suits mu sõõrmeis, tuli, mis põleb kogu päeva.
6Vaata, see on mu ees kirja pandud: Mina ei rahune, enne kui olen tasunud, jah, kui olen tasunud neile sülle
7teie ja teie vanemate süüteod üheskoos, ütleb Issand, sellepärast et nad on suitsutanud mägedel ja on küngastel mind teotanud. Jah, ma mõõdan neile rüppe nende varasemad teod.
8Nõnda ütleb Issand: Otsekui mahlaka viinamarjakobara kohta öeldakse: "Ära seda riku, sest selles on õnnistus!", nõnda teen mina oma sulaste pärast, et mitte kõiki hävitada.
9Mina toon Jaakobist järglase ja Juudast oma mägede pärija; minu valitud pärivad maa ja minu sulased elavad seal.
10Saaron saab lammaste ja kitsede karjamaaks ja Aakori org veiste lebamispaigaks mu rahvale, kes mind otsib.
11Aga teie, kes hülgate Issanda, unustate mu püha mäe, kes katate õnnejumalale laua ja kallate saatusejumalale tembitud veini -
12teid ma määran mõõga jaoks ja teil kõigil tuleb põlvitada tapaks, sest kui ma hüüdsin, siis te ei vastanud, kui ma rääkisin, siis te ei kuulnud, vaid tegite kurja mu silmis ja valisite, mis oli mulle vastumeelt.
13Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Vaata, minu sulased söövad, aga teie nälgite; vaata, minu sulased joovad, aga teil on janu; vaata, minu sulased rõõmutsevad, aga teie häbenete.
14Vaata, minu sulased hõiskavad südamerõõmust, aga teie kisendate südamevalust ja ulute meeleheitest.
15Ja teie jätate oma nime mu valituile sajatuseks: "Nõnda surmaku sindki Issand Jumal!" Aga oma sulaseid ta nimetab teise nimega.
16Kes maa peal ennast õnnistab, õnnistab ennast tõe Jumala nimel, ja kes maa peal vannub, vannub tõe Jumala juures, sest endised hädad on unustatud ja peidetud mu silme eest.
Kas oleme samasugused, kui prohvetiaegsed jumalarahva liikmed? Kuigi Jumal oli lähedal, ei huvitanud neid Tema otsimine, vaid nad käitusid otsekui Jumal oleks olnud surnud. Millest selline vastuhakk? Miks tundus neile enese valitud tee palju õigem (s 2)? Miks see usk ja vaimulik elu, mis neid võlus vihastas Jumalat?
Nende usuelu keskmesse oli asunud õnnelikkus; nad katsid pidulaua õnnejumalannale ( s 11), ja selle kohta sai prohvet Jumalalt väga järsu sõna: „Need on suits mu sõõrmeis, tuli, mis põleb kogu päeva.“ ( s 5). Aga neid ei saanud noomida, sest nad ütlesid prohvetile otse näkku: „„Jää sinna, kus oled, ära ligine mulle..“. Nad olid nii pühad et keegi ei tohtinud arvustada nende usku. Ja just nende kohta ütleb Issand: „sest kui ma hüüdsin, siis te ei vastanud, kui ma rääkisin, siis te ei kuulnud, vaid tegite kurja mu silmis ja valisite, mis oli mulle vastumeelt.“ ( s12). Oleks kohutav, kui Jumal peaks sama ütlema meie kohta.
Kohtumõistmise päev tuleb. Ja siis saab ilmsiks, mis jääb püsima ning mis põleb tuhaks, sest on paljas põhk ja õled. Kõiksuguse eksitava ning väära keskel aga oli siiski Jumalal üks jääk
- väike hulk tema kummardajaid, kelle eest Ta hoolitses; valitud kellele ta lubas pärida maa ( s 8-9). Nemad oli need, kes otsisid Issandat kogu südamega ( 10). Ka praegu on nad sageli halvakspandud, vaesed ja kurjad usklike enamuse silmis.
Selle kommentaari autor: Olavi Peltola