Kevad on suure ootuse, ärkamise, tõotatud imelise käegakatsutavasse ligidusse jõudmise aeg. Õrnus, värskus, julgus, ilu, haprus, – tühjusest viljakandvaks muutumine. See on aeg kus armastus ei kohku tagasi ühegi takistuse eest. Kes ei mäletaks kuidas noor armastus võib muuta kõige argisemad toimetused imelisteks kogemusteks, oma partneri loomuse otsekui kullasäraga üle valada – ükskõik kui naiivne see teiste silmis ka pole. Kevadküps armastus on oma väljendeis julge, ometi olemuses õrn – just see mis usub kõik ja loodab kõik….
Kõikevallutavat kevadet on kuulda peigmehe tõttamises, pruudi hüüdes, mõlema kannatamatus ootuses jälle kokku saada. See haarab kõik meeled ning on valmis ületama kõik barjäärid. Takistuste ületamiseks aga on vaja aega ning oskust, see on protsess mis tuleb läbida omas tempos. Vaatamata armastuse tormakusele, on veel peigmehe ja pruudi vahel seinad ja võred ( s 9) – mis hoiab nad lahus. Samamoodi tuleb noortel armastajatel õppida ületama nii emotsionaalseid, sotsiaalseid kui ka füüsilisi barjääre, tuleb õppida kommunikatsiooni ning liikumist koos teisega selles protsessis – enne kui jõutakse täieliku pühendumise ja üheks-saamise alale. Tuleb ühiselt õppida ka ära tundma ning kinni püüdma selle suhte hävitajad: väikesed rebased – sest koos noore armastuse õitsemisega algab ka vaikne hävitustöö.

Jumal on paljude meie eludes olnud ja tahab jätkuvalt olla see suurim Armastaja kelle mõjul tuleb ellu vahest ootamatultki taas too kevadine „lauluaeg“.Ta teab täpselt milliseid aistinguid ja meeli haarata, mida pakkuda, millal vajame õhutust barjääride ületamiseks, millal lohutust, millal hingematvat elamust.Tal on kogu loodu ja ta kasutab seda meisterlikult, ta ei tunnista barjääre, sellele lkõige kaudu õpetab ta meid armastama.