Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2010-02-23 Järgmine 2010-02-25
1Ja Issand rääkis Joosuaga, öeldes:
2"Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Määrake endile pelgulinnad, nagu ma teile Moosese läbi olen öelnud,
3et sinna võiks põgeneda tapja, kes inimese on kogemata maha löönud, ilma et ta oleks tahtnud; need olgu teile pelgupaigaks veritasunõudja eest.
4Ja kes põgeneb ühte neist linnadest, seisku linna värava ees ja rääkigu oma lugu selle linna vanemate kuuldes; siis võtku need tema eneste juurde linna ja andku temale paik, et ta saaks elada nende juures.
5Ja kui veritasunõudja teda taga ajab, siis ei tohi nad tapjat loovutada tema kätte, sest ta on oma ligimese tahtmatult maha löönud ega ole teda varem vihanud.
6Ja ta elagu selles linnas, kuni ta on seisnud kohtus koguduse ees, kuni selleaegse ülempreestri surmani; siis võib tapja minna tagasi ja tulla oma linna ja kotta, linna, kust ta oli põgenenud."7Siis nad pühitsesid Kedesi Galileas Naftali mäestikus, Sekemi Efraimi mäestikus ja Kirjat-Arba, see on Hebroni, Juuda mäestikus.
8Ja teisel pool Jordanit Jeeriko kohal, ida pool, andsid nad Beseri kõrbes tasandikul Ruubeni suguharult, Raamoti Gileadis Gaadi suguharult ja Goolani Baasanis Manasse suguharult.
9Need on linnad, mis on seatud kõigile Iisraeli lastele ja võõrale, kes nende keskel asub, et sinna võiks põgeneda igaüks, kes inimese on kogemata maha löönud, et ta ei sureks veritasunõudja käe läbi, enne kui ta on seisnud koguduse ees.
Eelmine 2010-02-23 Järgmine 2010-02-25
2010-02-24
Õiglus paos
Jos 20
Pelgulinnad
1Ja Issand rääkis Joosuaga, öeldes:
2"Räägi Iisraeli lastega ja ütle neile: Määrake endile pelgulinnad, nagu ma teile Moosese läbi olen öelnud,
3et sinna võiks põgeneda tapja, kes inimese on kogemata maha löönud, ilma et ta oleks tahtnud; need olgu teile pelgupaigaks veritasunõudja eest.
4Ja kes põgeneb ühte neist linnadest, seisku linna värava ees ja rääkigu oma lugu selle linna vanemate kuuldes; siis võtku need tema eneste juurde linna ja andku temale paik, et ta saaks elada nende juures.
5Ja kui veritasunõudja teda taga ajab, siis ei tohi nad tapjat loovutada tema kätte, sest ta on oma ligimese tahtmatult maha löönud ega ole teda varem vihanud.
6Ja ta elagu selles linnas, kuni ta on seisnud kohtus koguduse ees, kuni selleaegse ülempreestri surmani; siis võib tapja minna tagasi ja tulla oma linna ja kotta, linna, kust ta oli põgenenud."7Siis nad pühitsesid Kedesi Galileas Naftali mäestikus, Sekemi Efraimi mäestikus ja Kirjat-Arba, see on Hebroni, Juuda mäestikus.
8Ja teisel pool Jordanit Jeeriko kohal, ida pool, andsid nad Beseri kõrbes tasandikul Ruubeni suguharult, Raamoti Gileadis Gaadi suguharult ja Goolani Baasanis Manasse suguharult.
9Need on linnad, mis on seatud kõigile Iisraeli lastele ja võõrale, kes nende keskel asub, et sinna võiks põgeneda igaüks, kes inimese on kogemata maha löönud, et ta ei sureks veritasunõudja käe läbi, enne kui ta on seisnud koguduse ees.
Moosese seaduse kuues käsk kuulutab tapjale karistuseks surma, kuid tõotab kindlas paigas kaitset sellele, kes tappis kogemata ja mitte vihast (2Mo 21:12-14; 5Mo 19:4-7).
Sellal oli tavaks maksta kätte verevalamise eest või kaitsta inimese õigusi raskes olukorras. Pelgulinnad kaitsesid raevukate perekondade või hõimude kättemaksmise eest tahtmatu mõrva puhul enne õiglast kohut.
Kõrberännaku ajal oli pelgupaigaks altar; kui sugukondadest said põlisasukad, leidsid tahtmatult tapjad varjupaiga ühe kuuest linnast pelgupaigaks määratud linna väravais. Linna vanemad otsustasid, kas inimene võis tulla linna varjule enne kohut ja rahvakogunemist. Hoolimata “süütu mõrvari” tiitlist ei võinud inimene minna koju enne, kui ülempreester oli surnud. See ei olnud tingitud mitte jätkuvast vajadusest varjupaiga järele, vaid kavatsemata patt lunastati (3 Mo 4) preestri lepitussurma või teatud religioosse riituse läbi.
Me loodame, et me ei pea kunagi otsima pelgupaika kellegi eest, kes ihkab meie verd, kuigi tagakiusatud kristlastest vennad ja õed on sunnitud seda Jeesuse järgimise “kuriteo” pärast tegema. Kuid me kõik vajame aeg-ajal vaimulikku pelgupaika, tihtipeale nende asjade pärast, mida me poleks tohtinud teha. Meie Ülempreester ja Varjupaik on juba oma surma läbi lunastanud meie patu ja kutsub meid teda teenima uues elus (Heeb 4:14-16).
Kõrberännaku ajal oli pelgupaigaks altar; kui sugukondadest said põlisasukad, leidsid tahtmatult tapjad varjupaiga ühe kuuest linnast pelgupaigaks määratud linna väravais. Linna vanemad otsustasid, kas inimene võis tulla linna varjule enne kohut ja rahvakogunemist. Hoolimata “süütu mõrvari” tiitlist ei võinud inimene minna koju enne, kui ülempreester oli surnud. See ei olnud tingitud mitte jätkuvast vajadusest varjupaiga järele, vaid kavatsemata patt lunastati (3 Mo 4) preestri lepitussurma või teatud religioosse riituse läbi.
Me loodame, et me ei pea kunagi otsima pelgupaika kellegi eest, kes ihkab meie verd, kuigi tagakiusatud kristlastest vennad ja õed on sunnitud seda Jeesuse järgimise “kuriteo” pärast tegema. Kuid me kõik vajame aeg-ajal vaimulikku pelgupaika, tihtipeale nende asjade pärast, mida me poleks tohtinud teha. Meie Ülempreester ja Varjupaik on juba oma surma läbi lunastanud meie patu ja kutsub meid teda teenima uues elus (Heeb 4:14-16).
Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses. Sellepärast me ei karda!(Laul 46:1,2)