Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2010-03-13 Järgmine 2010-03-15
1Laulujuhatajale: viisil "Ära hävita!"; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.
2Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
3Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
4Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
5Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
6Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
7Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
8Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida.
9Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!
10Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel.
11Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni.
12Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Eelmine 2010-03-13 Järgmine 2010-03-15
2010-03-14
Tagakius ja ülistus
Ps 57
Palve saada hoitud keset vaenlasi
1Laulujuhatajale: viisil "Ära hävita!"; Taaveti mõistulaul ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.
2Ole mulle armuline, Jumal; ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub!
3Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole, Jumala poole, kes juhib mu asja.
4Küll ta läkitab abi taevast ja päästab mu; ta annab laimatavaks selle, kes tahtis mind rünnata. Sela. Küll Jumal läkitab oma helduse ja ustavuse.
5Ma leban otsekui lõvide keskel, inimlaste seas, kelle hambad on piigid ja nooled ja kelle keel on terav mõõk.
6Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
7Võrgu on nad seadnud mu sammudele, mu hinge nad painutasid alla, nad kaevasid mu ette augu, aga nad ise kukkusid sinna sisse. Sela.
8Kindel on mu süda, oh Jumal! Mu süda on kindel. Ma tahan laulda ja mängida.
9Ärka üles, mu au; ärka, naabel, ärka, kannel, ma äratan üles koidu!
10Ma tahan sind tänada rahvaste seas, Issand. Ma tahan lauldes mängida rahvahõimude keskel.
11Sest suur on sinu heldus kuni taevani ja su tõde kuni ülemate pilvedeni.
12Ülenda, Jumal, üle taevaste, üle kogu maailma oma auhiilgus!
Keskendu hetkeks nendele aladele maailmas, kus täna kiusatakse taga kristlasi. Kui sa neile mõtled, palu see psalm nende olukorra üle.
Selles psalmis näeme Taavetit põgenemas tagakiusu eest. Otsides varju ühes koopas, on tal juba eelnev kogemus, et ta on Jumala tiibade varju all kindlalt kaitstud, kuni õnnetus möödub. Oma pelgupaigas otsib ta Jumala armu ja kaitset. Ja ta kirjeldab, mis tunne sellise kaitse all olla on - nagu ta lebaks keset näljaseid, verejanulisi lõvisid, kes võiksid ta kergesti hävitada - ometi on ta tervena hoitud ja täielikult kaitstud.
Nii on suur osa sellest psalmist pühendatud ilma tagasihoidmiseta Jumala kiitmisele ja ülistamisele. Isegi tundub, et Taavet on tänu toomisega nii hoogu sattunud, et ta lausa unustab oma olukrra tõsiduse ja tagakiusajate surve. Ta süda on rahulik ning ta tänaulikkus ja ülistus voolavad välja. Ainus asi, millest Taavet rääkida tahab on Jumala armastus ja ustavus. Ja nii võime me mõista, et Taaveti jaoks on Jumala au reaalsus saanud suurimaks reaalsuseks ta elus - ning see asetab ka kõik muu õigesse perspektiivi.
Seda tüüpi kogemust ülevoolavast ülistusest kutsutakse sageli ka 'mäetipu -kogemuseks' - kui oleme nii täis rõõmu, et selline tunne on nagu me võiksime lõhki minna sellest ja võiksime üles äratada kogu maailma ja kõik inimesed - ning ka koidu - et ülistada Jumalat.
Nii on isegi tähelepanuväärsem, et Taavet kogeb sellist ülistuse väljavoolamist, mitte mõne maise õnnistuse keskel, vaid just suurima häda hetkel. Meie kõigi jaoks on see meie südamete proov Jumala ees - kas suudame leida sellist ülistust ja tänulikkust endi seest, keset suuri raskusi ja pingeid? Kui see nii on, siis võime olla kindlad, et oleme väga lähedal tõelise ülistuse keskme ja südame mõistmisele.
Nii on suur osa sellest psalmist pühendatud ilma tagasihoidmiseta Jumala kiitmisele ja ülistamisele. Isegi tundub, et Taavet on tänu toomisega nii hoogu sattunud, et ta lausa unustab oma olukrra tõsiduse ja tagakiusajate surve. Ta süda on rahulik ning ta tänaulikkus ja ülistus voolavad välja. Ainus asi, millest Taavet rääkida tahab on Jumala armastus ja ustavus. Ja nii võime me mõista, et Taaveti jaoks on Jumala au reaalsus saanud suurimaks reaalsuseks ta elus - ning see asetab ka kõik muu õigesse perspektiivi.
Seda tüüpi kogemust ülevoolavast ülistusest kutsutakse sageli ka 'mäetipu -kogemuseks' - kui oleme nii täis rõõmu, et selline tunne on nagu me võiksime lõhki minna sellest ja võiksime üles äratada kogu maailma ja kõik inimesed - ning ka koidu - et ülistada Jumalat.
Nii on isegi tähelepanuväärsem, et Taavet kogeb sellist ülistuse väljavoolamist, mitte mõne maise õnnistuse keskel, vaid just suurima häda hetkel. Meie kõigi jaoks on see meie südamete proov Jumala ees - kas suudame leida sellist ülistust ja tänulikkust endi seest, keset suuri raskusi ja pingeid? Kui see nii on, siis võime olla kindlad, et oleme väga lähedal tõelise ülistuse keskme ja südame mõistmisele.
Mõtle Jumala ustavusele sinu elus sellel möödunud kuul ja kirjuta üles kõik need asjad, mille eest oled tänulik olnud. Ning seejärel ülista Teda!