Piiblivõtme arhiiv
2010-03-23
Väljaheitmine ja embamine
Jh 16:1-11
1Seda ma olen rääkinud teile, et te ei komistaks.
2Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat.
3Ja seda nad teevad, sest nad ei ole ära tundnud ei Isa ega mind.
4Kuid seda olen ma teile rääkinud, et kui see tund tuleb, siis tuleks teile meelde, et mina olen seda teile öelnud. Seda ma ei ole öelnud teile kohe alguses, sest ma olin koos teiega.
5Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud, ja keegi teist ei küsi minult: "Kuhu sa lähed?"
6Kuid et ma seda teile olen rääkinud, siis on kurbus täitnud teie südame.
7Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde.
8Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta:
9patu kohta, et nad ei usu minusse;
10õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam;
11kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud.
Tagakiusamise juured on alati seal kus üksikisikud, kogukonnad ja isegi rahvad ei suuda toime tulla neist erinevaga. Siis tekib soov erinev välja heita, mis toimib omamoodi kättemaksuhõngulise protsessina mille südames on domineerimissoov aga ka hülgamise või ära neelamise tung. „Me hülgame, sest tunneme end ebamugavalt kõige suhtes mis pingestab või ähmastab omaksvõetud piire, häirib meie identiteeti või muudab segaseks sümboolseid kultuurilisi paiknemisi.“( M.Wolf ) Viimaste aastakümnete vältel oleme olnud tunnistajad salamisi aga ka väga avalikult toime pandud inimeste identiteedi mahatrampimisele Ruandas (1993), Bosnias (1998) ning nt ka Sudaanis (2003). Tõugatud etnilistest, kultuurilistes või religioossetest erinevustest marsivad võimukandjad üle abitutest. Eriti hirmutav on tänases tekstis 2.salm – sest osutab otsejoones tagakiusule ja seda mitte sekulaarsete vaid religioossete juhtide poolt, kes nii tehes kujutlevad end teenivat Jumalat.
Kas erinevate väärtuste omaksvõtt paneb meid ühtlasi muutuma enam „vastuvõtjaiks“ nii nagu seda oli Jeesus? Tänasest evangeeliumitekstist leiame ka suure paradoksi: Jeesus kõneleb oma lahkumisest, mis lisab veelgi hirmu, leina ning ebaturvalisuse tunnet ta lähimate sõprade keskel (Jh 14:5,8). Ometi toob just see sündmus totaalselt vastupidise efekti väljaarvamisele, hülgamisele. Sest Kristus, kes iial ei hülga omasid, läkitab oma Vaimu (s 7). Ta embab seda maailma – mitte patuga kompromisse tehes või kuidagi õigluse printsiipe kahjustades, ka mitte kohtumõistmisest loobudes ( s8-11); vaid selle läbi et muudab oma järgijad võimelisteks saama maailma südametunnistuseks ning rakendama üleloomulikku väge seismaks vastu nende ükskõiksusele, kes on jumalariigi väärtuste suhtes vaenulikud.
Isegi siis kui meile tundub et meid suutakse maha - silmakirjalikkuses ning asjatundmatuses süüdistades – avastame just tänastes salmides kuidas Püha Vaim oma tõese tunnistusega asub siin meid toetama.