Piiblivõtme arhiiv
2010-04-04
UUS PEATÜKK MAAILMA AJALOOS!
Jh 20:1-10
1Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud.
2Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: "Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud."
3Peetrus läks nüüd välja ja see teine jünger ka ning tulid haua juurde.
4Nad jooksid mõlemad koos, ent teine jünger jooksis Peetrusest kiiremini ning jõudis haua juurde esimesena.
5Ja kummargil sisse vaadates nägi ta surilinu. Ometi ei astunud ta sisse.
6Siis tuli ka Siimon Peetrus temale järele ja astus hauda sisse ja nägi maas olevaid surilinu
7ja higirätikut, mis oli Jeesuse pea ümber olnud, et see ei olnud koos surilinadega, vaid eraldi kokkumässituna teises kohas.
8Nüüd siis läks hauda sisse ka see teine jünger, kes esimesena oli hauale tulnud, ning nägi ja uskus.
9Sest nad ei teadnud veel Kirjast, et ta peab surnuist üles tõusma.
10Jüngrid läksid nüüd taas ära kodu poole.
Uus hommik. Uus päev. Uus nädal. Uus loodu! `Jeesus on murdnud lahti ukse, mis on olnud suletud esimese inimese surmast peale. Ta kohtas, võitles ja võitis surma vürsti. Selle tagajärel on kõik teistmoodi. See on uue loodu algus. Maailma ajaloos on alanud uus peatükk.`( CS Lewis, Imed, Macmillan, 1947). Kuid jüngrid ei mõistnud seda kohe. Maarja Magdaleena oli esimene tunnistaja (ja ka esimene misjonär – apostlite apostel), kuid tema vajas samamoodi nagu Peetrus ja Johannes aega, et mõista sündmusi, mis aset leidsid. Johannes `nägi ja uskus`(s 8), kuid ei tema ega teised oodanud sellist sündmuste käiku. `Sest nad ei saanud veel aru Kirjast, et tema pidi surnuist üles tõusma`(s 9). Luuka tuletab meile meelde, et Jeesus avas nende silmad, selgitades Seadust, Prohveteid ja Laule (Luuka 24:25-27; 44-46). See on suureks julgustuseks meile, kes ei ole näinud, kuid usume, sest see tõendab, et sügavaim usk tuleb meie usust Pühakirja tõotustesse. See on päev,mil meie usule pannakse alus, päev täis lootust, mida miski ei saa kustutada, ükski kuri hävitada, surm tappa, hirm ähvardada. Tsehhi novellist Ivan Klima kirjutab: `Kuna surm näib olevat ainus absoluut inimese elus, on lootus suhteline, illusioon, mis aitab inimesel võllani jõuda. Tõelist lootust võib inimesele pakkuda vaid see, kes on võimeline juhatama teda läbi surmavarju oru.`(Ivan Klima, The Spirit of Prague, Granta, 1994).