Piiblivõtme arhiiv
2011-05-05
Hukatuse päeva stsenaarium?
4Ms 13:16-29
16Need olid nende meeste nimed, keda Mooses läkitas maad kuulama. Ja Mooses nimetas Hoosea, Nuuni poja, Joosuaks.17Ja läkitades neid Kaananimaad uurima, ütles Mooses neile: "Minge sinna Lõunamaale ja minge üles mäestikku,
18vaadake maad, missugune see on, ja rahvast, kes seal elab: on ta vägev või väeti, on teda pisut või palju?
19Kas maa, kus ta elab, on hea või halb? Missugused on linnad, kus ta elab: kas leerid või kindlused?
20Ja missugune on maa: kas rammus või lahja, kas seal on puid või ei ole? Olge vaprad ja võtke kaasa maa vilju!" Oli parajasti esimeste viinamarjade aeg.21Ja nad läksid ning uurisid maad Siini kõrbest kuni Rehobini, Hamati teelahkmeni.
22Ja nad läksid lõuna poole ning tulid kuni Hebronini; seal olid Ahiman, Seesai ja Talmai, Anaki järeltulijad. Hebron oli ehitatud seitse aastat enne Egiptuse Soani.
23Siis nad tulid Kobaraorgu ja lõikasid sealt viinapuuväädi üheainsa kobaraga ning kandsid seda kahe mehega põikpuus; nad võtsid ka granaatõunu ja viigimarju.
24See paik nimetati Kobaraoruks viinamarjakobara pärast, mille Iisraeli lapsed sealt lõikasid.25Ja neljakümne päeva pärast tulid nad tagasi maad kuulamast.
26Nad tulid ning läksid Moosese ja Aaroni ja kogu Iisraeli laste koguduse juurde Paarani kõrbe Kaadesisse ning tõid sõnumeid neile ja kogu kogudusele ja näitasid neile maa vilju.
27Ja nad jutustasid temale ning ütlesid: "Me jõudsime sellele maale, kuhu sa meid läkitasid. See voolab tõesti piima ja mett, ja siin on selle viljad.
28Kuid rahvas, kes elab maal, on tugev, ja linnad on kindlustatud ja väga suured. Me nägime seal ka Anaki järeltulijaid.
29Lõunamaal elavad amalekid, mäestikus elavad hetid, jebuuslased ja emorlased, mererannas ja Jordani ääres elavad kaananlased."
Kuidas sobivad kokku usaldus ning kontrollimine? Milline dünaamika valitseb jumalike tõotuste ja inimkäitumise vahel? Need on mõned alusküsimustest, mida käsitleb tänane tekst.
Lõik algab käsuliiniga: juhised antakse Jumalalt Moosesele ja seejärel valitud suguharujuhtidele. Lugu lõpeb aga suguharude saadikute tagasiraporteerimisega neile antud missiooni täitmise kohta. Ometi kui näeme tänases tekstis vaid seda, siis oleme põhiteemast mööda vaadanud. Sest tegelikult algab kõik jumaliku tõotusega: “..... uurima Kaananimaad, mille ma annan Iisraelile....” (s 2). Kuid saadikute raport on täis väänatud tõde: “"Maa, mille me uurides läbi käisime, on maa, mis neelab oma elanikud...” ( s 32).
Sama ohtlik kui on maakuulajate usupuudus; on fakt et nende raport pisendab ja halvustab jumalikku tõotust: see hea, viljakas maa, mis voolab piima ja mett on korraga muutunud ähavrdavaks, neelavakas ja kurjaks. Niisiis - kuigi Jumal võtab vastu realistliku ja selge uurimuse, peab tõeline otsus maa olukorra kohta tulema hoopis teisest vaatenurgast - usust Jumala tõotustesse.
Ja see ei kehti mitte ainutl kristlaste kohta kes uurivad koguduse rajamise võimalusi (või mingi muu ettevõtmise perspektiivi), vaid ka nende kohta, kes plaanivad sotsiaalseid või teaduslikke projekte. Ka viitab tänane tekst selllele, et kui hülgame Jumala tõotused ning nende sisu; siis meie reaalsustaju muutub ebaselgeks ning moonutavaks. Kas näiteks võib olla võimalik, et teadlaste ja keskkonnaaktivistide ähvardavad hoiatused globaalsete katastroofide kohta, on vähemalt osaliselt Jumala eksistentsi eitamise, kui teadusliku arutluse filosoofiliseks aluseks võtmise tulem? Millise vahe tooks sellese usk, et loodu on Jumala poolt heaks tunnistatud (1Ms 1:31) ning ta on tõotanud mitte iial enam hävitada kogu maad (1Ms 8:21.22)? Kas see muudaks või leevendaks maailmalõpu stsenaariume millega meid jätkuvalt pommitatakse?