Meie tänases maailmas õigustatakse tihti mõttetut järeleandlikkust ja ohjeldamatut vabadust. Üleskutsed nagu "Tee see ära!" või "Kustuta oma janu!" peegeldavad toorest ja karmi sõltumatust - mis on üsna vastupidine sellele, mida rõhutab tänane tekst.
Enesekontroll, mis väljendub heades kommetes, on targa inimese tunnus. Pole oluline, kellega kokku sattume, kas see on kõrge ametnik, rikas inimene, ihnuskoi, loll, joodik või prostituut. Igas olukorras saame ohjeldada oma himusid (s 1-3; 6-8; 19-21), olla ettevaatlikud oma suhtumises jõukusesse ja kuidas seda omandada (s 4-5; 10-11), olla sõprade valimisel otsusatavad (s 9, 25-28) ja olla ustavad oma vanema/lapse kohustustele (s 13-14, 22-25). Kõik see nõuab enesevalitsemist, eneseteadlikkust ja Jumala-teadlikkust.
See on tõsine väljakutse neile, keda on kasvatatud põhimõtte järgi, et elust tuleb viimast võtta ja muu unustada. Selles kirjakohas räägitakse enesedistsipliinist ja näidatakse ka tee, kuidas seda saavutada - see on südame distsipliin ("süda" on siin mainitud seitse korda - s 7,12,15,17,19, 26). Väga oluline on, et võtaksime neid õpetusi südamega, siis tekib meis kirg olla Jumalale meelepärane, hoida paremale teele. Meie süda peaks olema haritud, kuulav ja kuulekas.
"Anna mulle oma süda," ütleb Issand, "las su silmad järgivad minu teed" (s 26). Jumal ei päästa meid mitte ainult halbadest suhetest, ta annab meile ka tulevikulootust (s 18), mis võimaldab meil vaadata tulevikku kindlustunde ja rõõmsa ootusega. Kas pole see, mida igaüks soovib? Jumal on huvitatud meie igapäevasest tegevust, isegi asjadest nagu söömine ja joomine. Ta muretseb selle pärast, kuidas me hindame inimesi, kellega me valime koos olla ja kelle eest me otsustame vastutada. Ta hoolib sellest, kuidas me suhtume rikkusesse ja varasse. Kõigis neis valdkondades soovib ta meile tarkust ennast valitseda, kui allutame end temale.