Piiblivõtme arhiiv
2013-01-25
Söömaaeg alatiseks
2Ms 12:1-30
1Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga Egiptusemaal, öeldes:
2"See kuu olgu teil esimeseks kuuks; see olgu teil aasta esimeseks kuuks.
3Rääkige kogu Iisraeli kogudusega ja öelge: Selle kuu kümnendal päeval võtku iga perevanem tall, igale perele tall.
4Aga kui pere on talle jaoks väike, siis võtku tema ja ta naaber, kes ta kojale on lähemal, vastavalt hingede arvule; kui palju igaüks jõuab süüa, sellele vastavalt arvake neid talle kohta.
5Tall olgu teil veatu, isane, üheaastane; võtke see lammastest või kitsedest.
6Säilitage see enestele kuni selle kuu neljateistkümnenda päevani; siis kogu Iisraeli kogunenud kogudus tapku see õhtul!
7Ja nad võtku verd ning võidku ukse mõlemat piitjalga ja pealispuud kodades, kus nad seda söövad.
8Ja nad söögu liha selsamal ööl; tulel küpsetatult koos hapnemata leiva ja kibedate rohttaimedega söögu nad seda!
9Te ei tohi seda süüa toorelt või vees keedetult, vaid ainult tulel küpsetatult pea, jalgade ja sisikonnaga.
10Te ei tohi sellest midagi üle jätta hommikuks; mis aga sellest hommikuks üle jääb, põletage tulega!
11Ja sööge seda nõnda: teil olgu vöö vööl, jalatsid jalas ja kepp käes; ja sööge seda rutuga - see on paasatall Issanda auks!
12Siis käin mina selsamal ööl Egiptusemaa läbi ja löön maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, niihästi inimesed kui loomad, ja ma mõistan kohut kõigi Egiptuse jumalate üle, mina, Issand.
13Aga veri olgu teil tundemärgiks kodadel, kus te asute; kui ma näen verd, siis ma lähen teist mööda ja nuhtlus ei saa teile hukatuseks, kui ma löön Egiptusemaad.
14See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Issanda pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!
15Seitse päeva sööge hapnemata leiba; juba esimesel päeval kõrvaldage haputaigen oma kodadest, sest igaüks, kes esimesest päevast seitsmenda päevani sööb hapnenut, selle hing hävitatakse Iisraelist.
16Esimesel päeval olgu teil pühalik kokkutulek, samuti olgu seitsmendal päeval pühalik kokkutulek: neil päevil ei tohi teha ühtki tööd, ainult mida iga hing sööb, üksnes seda valmistage!
17Te peate pidama seda hapnemata leibade püha, sest just sel päeval ma viin teie väehulgad Egiptusemaalt välja; seepärast pidage seda päeva kui igavest seadlust teie sugupõlvedele!
18Esimese kuu neljateistkümnenda päeva õhtul sööge hapnemata leiba kuni kuu kahekümne esimese päeva õhtuni.
19Seitse päeva ärgu leidugu haputaignat teie kodades, sest igaüks, kes sööb hapnenut, selle hing tuleb hävitada Iisraeli kogudusest, olgu võõras või maa päriselanik.
20Midagi hapnenut ärge sööge, vaid kõigis oma asupaikades sööge hapnemata leiba!"
Paasapüha - see on uus igaaastane pidustus meenutamaks vabanemist (s 2,14, 25-27). On toimunud lõplik vastasseis vaaraoga ja käes on vabanemise hetk. Iisraeli rahvas peab valmistuma lootusrikkas usus. Esimese paasaõhtu üksikasjaliku kirjeldusega koos antakse juhised selle igaaastaseks pühitsemiseks: talle tapmine (s 3-6,21), tema vere määrimine uksepiitadele (s 7,22), tulel küpsetamine (mitte aeglasem keetmine), kiire söömine riietatuna, et oleks võimalik kiiresti lahkuda (s 8-11), aja mitte omamine pärmiga tehtud leiva jaoks (s 8,17-20, 39). Tulevased põlvkonnad peavad meeles pidama vabanemist, mis viis uuele maale jõudmiseni (s 25).
Paasapidustuste taasesitamises tuuakse minevik tänasesse: väljarändamise Jumal juhib jätkuvalt oma rahvast vabadusse, kui nad kuulekalt teda usaldavad. Erinevas vanuses inimesi koondavate pidustuste käigus küsivad lapsed: "Mida see pidu sinu jaoks tähendab?" (s 26), ja see eeldab isiklikku vastust.
Ka Jeesus liitis oma jüngrid selle igaaastase ususöömaajaga kui nemad kuulsid uuest väljarändamisest, kui Jeesus osutas oma tulevasele surmale "pattude andeksandmiseks" ja tulevikule "koos teiega minu Isa kuningriigis."
Taas söövad nemad, ja ka meie -vaadates minevikku, elades olevikus ning oodates tulevikku. Kristlased tähistavad armulauda mitmel viisil, kuid kõikide jaoks on selles söömine ja joomine. Kogu meie isiksus kaasatakse, kui Kristuse surm ja ülestõusmine tuuakse käesolevasse kogemusse - täis lootusrikast ootust, meeldetuletusena sellest, mis on meie elus kesksel kohal.
Paulus kohandab kristlaste jaoks paasapüha ja hapnemata leibade kujundeid: "Kristus, meie paasatall, on ohverdatud. Seepärast pidagem pidu, mitte vana leivaga, mis on hapendatud koos kõige kurjaga, vaid siiruse ja tõe hapnemata leivaga."
2013-01-25
Sinu imeline auhiilgus
2Ms 12:21-36
21Ja Mooses kutsus kõik Iisraeli vanemad ning ütles neile: "Minge ja võtke enestele suguvõsade kaupa talled ja tapke paasatall!
22Ja võtke iisopikimbuke, kastke kausis olevasse verre ja määrige ukse pealispuud ning mõlemat piitjalga kausis oleva verega! Ja ükski teist ärgu väljugu hommikuni oma koja uksest,
23sest Issand läheb egiptlasi nuhtlema. Aga kui ta näeb verd ukse pealispuul ja mõlemal piitjalal, siis Issand ruttab sellest uksest mööda ega lase hävitajat tulla teie kodadesse nuhtlema.
24Pidage see asi meeles: see olgu igaveseks seadluseks sinule ja su lastele!
25Ja kui te tulete maale, mille Issand teile annab, nagu ta on öelnud, siis pidage seda teenistust!
26Ja kui teie lapsed teilt küsivad: Mis teenistus see teil on?,
27siis vastake: See on paasaohver Issanda auks, kes ruttas mööda Iisraeli laste kodadest Egiptuses, kui ta nuhtles egiptlasi ja päästis meie kojad." Siis rahvas kummardas ning heitis silmili maha.
28Ja Iisraeli lapsed läksid ning tegid; nagu Issand oli Moosesele ja Aaronile käsu andnud, nõnda nad tegid.
29Ja see sündis keskööl, et Issand lõi maha kõik esmasündinud Egiptusemaal, aujärjel istuva vaarao esmasündinust alates kuni vangiurkas oleva vangi esmasündinuni, ja kõik kariloomade esmasündinud.
30Siis vaarao tõusis öösel üles, tema ja kõik ta sulased, ning kõik egiptlased, ja Egiptuses oli suur hädakisa, sest ei olnud ainsatki koda, kus ei olnud surnut.
31Ja ta kutsus öösel Moosese ja Aaroni ning ütles: "Võtke kätte ja minge ära mu rahva keskelt, niihästi teie kui ka Iisraeli lapsed, ja minge teenige Issandat, nagu te olete rääkinud!
32Võtke ka niihästi oma lambad ja kitsed kui veised, nagu te olete rääkinud, ja minge! Ja õnnistage ka mind!"
33Ja egiptlased käisid rahvale peale, et nad kiiresti lahkuksid maalt, sest nad ütlesid: "Me sureme kõik."
34Ja rahvas viis ära oma taigna, enne kui see oli hapnenud; neil olid nende leivakünad üleriietesse seotuina õlal.
35Ja Iisraeli lapsed olid teinud Moosese sõna järgi ning olid palunud egiptlastelt hõbe- ja kuldriistu ning riideid.
36Issand oli rahvale armu andnud egiptlaste silmis ja need nõustusid; nii nad riisusid egiptlasi.
Iisraeli lapsed olid saavutanud Egiptlaste poolehoiu ning saanud neilt palju kingitusi, kuid tekitasid nüüd nende keskel ka hirmu. Ja see annab tunnistust meelemuutusest. Kus iganes Jumala rahvas elab oma kutsumisele vastavalt, võivad nad tekitada taolisi vastuolulisis austuse/ hirmu segareaktsioone ümberkaudsete elanike hulgas.
Sama sündis ka noore Jeruusalemma kogudusega peale Ananinase ja Safiira surma. Luukas märgib ära terve rea vastuolulisi reaktsioone: keegi ei julgenud enam nendega liituda, kuigi inimesed hindasid neid väga kõrgelt; ja kõigele vaatamata hakkas ühe enam inimesi uskuma Issandasse ning lisati kogudusele (Ap 5:1-14).
Mooses saab aru et see päästmine saab olema üks alussündmusi Iisraeli arengus. Ning Iisraeli mäletamine ei saa olema lihtsalt mingi möödunud sündmuse meenutamine, vaid pigem jätkuv Jumala lunastustegude mõjuväljas elamine. Neid sõnu lausutakse igal järgmisel paasasöömaajal. Ka minu põlvkonda kuulujad peavad mõistma ja nägema end kui neid kes pääsesid välja Egiptusest , nii nagu on kirjutatud: „ Ja sel päeval sa jutustad oma lastele“. Ning seda kõike tehakse, sellepärast mida Issand on teinud mulle „sel päeval kui ma pääsesin Egiptusest“.
Me peaksime oma päästmisele vaatama samal viisil. Kuidas meie vastame sellele vanas laulus esitatud küsimusele: „Olid seal kui mu Issand risti löödi?“. Ajalooliselt on vastus muidugi „ei“.
Jeesuse surm ning ülestõusmine olid ühekordsed sündmused mis leidsid aset 2000 aastat tagasi. Kuid kogemuslikult peaks meie vastus olema „jah“, sest Jeesuse ristilöömine ja surm ei ole meile ühekordsed, vaid ühtlasi ka ajatud sündmused, millede jagamist kogeme igapäevaselt ( Gl 2:20 „ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest.“)