Piiblivõtme arhiiv
2013-03-05
Ajutine või jääv?
Lk 19:28-44
28Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole.
29Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest,
30öeldes: "Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!
31Ja kui keegi peaks teilt küsima: "Miks te ta lahti päästate?", siis öelge: "Issand vajab teda.""
32Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud.
33Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: "Miks te sälu lahti päästate?"
34Nemad ütlesid: "Issand vajab teda."
35Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma.
36Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale.
37Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud:
38"Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!"
39Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: "Õpetaja, hoiata oma jüngreid!"
40Ta vastas: "Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!"
41Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast:
42"Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.
43Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt
44ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega."
Luukase kirjeldust Jeesuse elust iseloomustab järjepidevus: “Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi...” (s 28). Luukas kirjeldab sündmuste järgnevust, mis kõik on omakorda seotud suurema plaaniga; samas on ka mööduvaid elemente, mis seotakse jäävamaga. Näiteks emaeesli sälg, loom kui selline - on inimajaloo seisukohalt väheoluline. Jeesus aga annab sellele jääva tähenduse.
Jeruusalemma minek võib olla lihtsalt järjekordne reis elus, kuid Jeesuse jaoks oli see teekond surma. Ta sõltus oma teekonnal jüngritest, kes pidid leidma sälu, farmiomanikust, kes pidi lubama võtta selle sälu, ning sälust, et see on nõus sisenema Jeruusalemma. Jeesus oleks ju vabalt võinud Jeruusalemma lihtsalt jala minna - ilma ühegi nimetatud lisadetailita. Aga näeme, et ta põimib väikesed argielemendid elu suurde projekti. Elu koosnebki nende kahe dimensiooni - mööduva ning jääva tihedast kokkusõlmimisest.
Väikesed asjad elus võivad omada suurt tähendust igavikulises plaanis siis, kui meie anname neile tähenduse. Kaasaegne ühiskond kaldub nõudma efektiivsuse nimel mittevajaliku äraheitmist - olgu siis ajakasutuses või tootlikkuses.
Võime teha 2 ebatavalist tähelepanekut. Esiteks, sälu omanikud vastavad positiivselt kui neile öeldakse “Issand vajab seda” (s 34). Kas Jeesusel oli nendega varasem kokkulepe? Või tunnustasid nad tema autoriteeti? Teiseks, Jeesus demonstreeris oma meelevalda looduse üle; “...kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene” (s 30).
Jääva ja mööduva vastakuti olek ning tänase loo ebatavalised seigad viivad meid veel ühe tähelepanekuni. Jüngrid, olid kõikide nende asjade tunnistajaiks. Nende tunnistus rajaneb varasemal kogemusel Jeesuse imedest ning õpetusest (s 37,38). Neil oli kogemus, mida kuidagi ei saanud olematuks pühkida.
Ning see kehtib kõikide kristlaste puhul, kes kogevad Jumala toimimist oma elus; meil on võimalik rääkida meelevalla ja teadmisega; ja see paneb meid austama Jeesust ning kummardama teda (s 38).
2013-03-05
Revolutsiooniline ratsanik
Lk 19:28-44
28Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole.
29Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest,
30öeldes: "Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!
31Ja kui keegi peaks teilt küsima: "Miks te ta lahti päästate?", siis öelge: "Issand vajab teda.""
32Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud.
33Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: "Miks te sälu lahti päästate?"
34Nemad ütlesid: "Issand vajab teda."
35Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma.
36Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale.
37Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud:
38"Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!"
39Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: "Õpetaja, hoiata oma jüngreid!"
40Ta vastas: "Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!"
41Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast:
42"Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.
43Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt
44ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega."
Revolutsioonilise liidrina tahab Jeesus anda selge sõnumi oma järgijatele selle kohta kes ta on ning mille eest ta sõdib. Ta saab külaelanikelt sälu laenuks ning ratsutab sellel linna - kuid tema sisenemine ise, muutub prohvetlikuks sündmuseks. Jeesus teadis, mida tegi. Prohvet Sakarja oli kuulutanud Messiast, kes tuleb ratsutades emaeesli sälu seljas (Sk 9:9 “Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas. “).
Jõudes Jeruusalemma tervitatakse teda sõnadega psalmist 118 (see oli psalm mida laulsid palverändurid ja mida lauldi neile). Kuid selles laulmises saab psalmi tähendus muudetud, sest hõiskavad jüngrid tervitavad meest eesli seljas kui tõotatud Messiat, kelle nad on ära tundnud tema imeliste tegude järgi (s 37). Kõige selle sügavam tähendus ei jää ka variseridele märkamata (s 39), kuid Jeesus rahustab neid: “kui mu jüngrid vaikiksid, hakkaksid kivid kisendama!”. Kõik inimesed ja kogu loodu ühineb sel hetkel ära tundes Teda, kes pidi tulema.
Ülendamisest hülgamisse, viib tee - kui Jeesus nutab Jeruusalemma pärast. Oma vaimusilmas näeb ta juba linna ning templi hävitamist ( AD 70). Juudid ei tundnud ära seda, mis neile rahu - Jumala “shalom’i” oleks toonud (s 42) - ega mõistnud ka, et toosama pikisilmi oodatud Messia visitatsioon, oli just praegu nende silme ees toimumas.
Nad vaatasid mööda Jumala rahust ning selle rahu autorist.
Meie endi mure oma heaolu pärast selles paigas kus elame, saab tänase teksti ja Jeesuse ligitulemise kaudu kõnetatud. Kuidas oleks parim viis palvetada oma linna, maakonna oma maa eest? Üsna selge on, et see peab algama sisemise igatsusega et Jumala rahu ning täius võiks katta ja jääda püsima üle maa; kuid on vaja ka palvetada et meie sõprade ning naabrite silmad võiksid lahti minna nägemaks /mõistmaks Jeesuse ligitulekut oma rahva keskel ning koguduses.