Piiblivõtme arhiiv
2013-11-06
Õppetund kurikaeltelt
Lk 16:1-18
1 Aga Jeesus ütles ka jüngritele: „Oli üks rikas inimene, kellel
oli mõisavalitseja, kelle peale oli talle kaevatud, nagu pillaks
see tema vara.
2 Ja mees kutsus mõisavalitseja ja ütles talle: „Mis see on, mis
ma sinu kohta kuulen? Anna aru oma valitsemisest, sest sa ei või enam
valitseda!”
3 Aga mõisavalitseja mõtles endamisi: „Mis ma pean tegema, kui isand
võtab valitsemise minu käest ära? Maad kaevata ma ei jaksa, kerjata häbenen.
4 Küll ma tean, mida ma teen, et inimesed võtaksid mind vastu oma
kodadesse, kui mind tagandatakse valitsemast!”
5 Ja ta laskis enda juurde kutsuda üksteise järel oma isanda
võlglased. Esimesele ta ütles: „Kui palju sa võlgned mu isandale?”
6 See ütles: „Sada vaati õli.” Tema aga ütles talle: „Võta oma
võlatäht, istu ja kirjuta kähku viiskümmend!”
7 Seejärel ta küsis teiselt: „Aga kui palju sina võlgned?” See
ütles: „Sada tündrit nisu.” Sellele ütles valitseja: „Võta oma võlatäht
ja kirjuta kaheksakümmend!”
8 Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud
arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad
kui valguse lapsed.
9 Minagi ütlen teile: Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et
kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse.
10 Kes on ustav pisimas, see on ustav ka paljus, ja kes on
ülekohtune pisimas, see on ülekohtune ka paljus.
11 Kui te nüüd ülekohtuses mammonas ei ole olnud ustavad, kes võib
teie kätte usaldada tõelist?
12 Ja kui te võõra varaga ei ole olnud ustavad, kes annaks teile
kätte teie oma?
13 Ükski sulane ei või teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta
vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist.
Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat!”
14 Aga seda kõike kuulsid ka variserid, kes olid rahaahned, ja nad
irvitasid Jeesuse üle.
15 Ja ta ütles neile: „Teie olete need, kes end õigena näitavad
inimeste silmis. Aga Jumal tunneb teie südant, sest mis inimeste seas on
kõrge, see on Jumala ees jäledus.
16 Moosese Seadus ja Prohvetid ulatuvad Johanneseni.
Sellest ajast peale kuulutatakse evangeeliumi Jumala riigist ja
igaüks tungib väevõimul sinna sisse.
17 Aga hõlpsamini kaovad taevas ja maa kui üksainus kriipsuke
Seadusest.
18 Igaüks, kes ajab minema oma naise ja võtab teise, rikub abielu,
ja kes võtab minemaaetud naise, rikub abielu.
Seda tähendamissõna on raske mõista, kui otsime siit eetilise käitumise õppetundi või loeme seda kui allegooriat. Mõisavalitseja ja kadunud poja vahel on teatavad paralleelid, mis eriti selgelt väljenduvad kreekakeelses sõnavaras.
Mõlemad mehed “pillasid ära” oma raha ning mõlemad leidsid end kriisist (Lk 15:13). Mõlemad teadsid, et neil on probleem ning võtsid midagi ette selle lahendamiseks. Siinkohal aga lähevad lood lahku. Pillav mõisavalitseja tegi geniaalse käigu, kasutades oma isanda raha ajal, mil ta seda veel kontrollis, selleks, et tekitada sellega enesele sõpru ajaks, mil ta kaotab oma töö. Ja isand kiitis teda - mitte hea mõisavalitsemise, vaid kavaluse eest.
Vastupidiselt variseridele, kellede jaoks seda lugu räägiti, suutis mõisavalitseja näha eesootavat katastroofi ning mõista käesoleva hetke pakilisust. Vaalgi enam, ta kasutas kõike mis tal oli, oma päästmiseks. Fred Craddocki kommentaar selle teksti kohta paneb mõtlema: “Sõnad “kaval” ja “osav” seostatakse tavaliselt enesekeskse käitumisega, isegi eetiliselt küsitava käitumisega ja seepärast on keeruline rääkida “kavalast pühast”.
Vaatamata kõikidele rahas ning omandis peituvaile ohtudele, on neid siiski võimalik kasutada ka kristlikult. (Seda mõtteviisi võiks laiendada nende haruldaste kristlaste imetlemisesks, kes osutades kavalust ka poliitikas, rakendavad seal tarkust ning ausust ning kastavad seda süsteemi jumalariigi heaks.) Kingitused edendavad sõprussuhteid. Heldus arendab iseloomu. Meile esitatakse väljakutse mõtelda igaviku perspektiivis, meelde tuletades, et kuigi me ei saa midagi enesega kaasa võtta, saab raha kasutada selleks, et koguda enesele varandust taevasse.
Tänane piiblitekst lõpeb otsese õpetusega meie rahakasutuse suunas. See on oluline, kuidas käime ümber rahaga, mis meie kätte on usaldatud - sellel on igavikulised tagajärjed.