Piiblivõtme arhiiv
2013-11-08
Tee meist ustavad inimesed
Lk 17:1-4
1Aga Jeesus ütles oma jüngritele: "On võimatu, et ei tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad.
2Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule.
3Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks!
4Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: "Ma kahetsen", andesta ikka talle!"
Kes on Jumalale ustav, ei põhjusta komistamist teisele inimesele, eriti sellele, kes on haavatav – olgu see laps (pisike), puudega inimene (Lk 14:13,14), õnnetu inimene (15:15,16) või väljaheidetu (16:20). Jeesus kasutas sõna "patt" laias mõttes, mis tähendab mite elamist mitte nii, nagu Jumal tahab, et ta rahvas elaks. See tähendab, et Jeesus mõistis hukka ebaõiglase käitumise ükskõik kelle teiste suhtes. Taolistel tegudel on raske karistus. (Raske kivi salmis 2 viitab veskikivile, mida kasutati jahu jahvatamiseks.)
Ustav inimene peaks olema pühendunud teiste abistamisele, parandamisele ja valmis andestama neile nii mitu korda kui vaja. Pole ime, et apostlid tahtsid teada, kuidas nad saaksid olla ustavad inimesed (s 5). Jeesus kinnitab, et isegi väikseim samm Jumala suunas võib saavutada ebatavalisi tulemusi (s 6). Kuid sõnakuulelikkust Jumalale ei saa motiveerida ootusega teenida soosingut ja tänu. Ustavad inimesed teavad, mis on õige, sest see lähtub nende südamest, selline teguviis on saanud neile loomuomaseks.
Kas sügaval oma südames soovin ma tegelikult ära teenida Jumala soosingut? Arm on sellele ju vastupidine! Ustav inimene ei mõtle eelkõige soosingule, vaid toimib õigesti sellepärast, et ta kuulub Jumalale.