Piiblivõtme arhiiv

Ja Noa oli kuussada aastat vana, kui uputusvesi
maa peale tuli.
7 Ja Noa läks laeva, ja ta pojad ja ta naine ja ta
poegade naised temaga, veeuputuse eest.
8 Puhtaist loomadest ja loomadest, kes puhtad ei
ole, ja lindudest ja kõigist, kes maa peal roomavad,
9 tulid kahekesi Noa juurde laeva isane ja emane,
nõnda nagu Jumal Noale oli käsu andnud.
10 Ja seitsme päeva pärast tuli veeuputus maa peale.
11 Sel aastal, mil Noa kuussada aastat vanaks sai,
teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval, otse selsamal päeval
puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taevaluugid tehti lahti.
12 Ja sadu tuli maa peale nelikümmend päeva ja
nelikümmend ööd.
13 Otse selsamal päeval läksid Noa ja Noa pojad
Seem ja Haam ja Jaafet ning Noa naine ja kolm ta poegade naist
üheskoos laeva,
14 nemad ja kõik metsloomad oma liikide järgi,
ja kõiksugu kariloomad oma liikide järgi, ja kõiksugu roomajad,
kes maa peal roomavad, oma liikide järgi, ja kõiksugu lendajad
oma liikide järgi, kõik linnud, kõik tiivulised.
15 Ja need tulid Noa juurde laeva kahekaupa kõigest
lihast, kus eluvaim sees on.
16 Ja need, kes sisse läksid, olid isane ja emane
kõigest lihast, nõnda nagu Jumal temale oli käsu andnud. Ja
Issand sulges ukse tema tagant.
17 Siis tuli nelikümmend päeva veeuputust maa peale;
vesi tõusis ja tõstis laeva, nõnda et see kerkis maast kõrgele.
18 Ja vesi võttis võimust ning seda sai maa peal
väga palju, ja laev liikus veepinnal.
19 Ja vesi võttis maa peal väga võimust ja
kõik kõrged mäed kogu taeva all kaeti.
20 Vesi tõusis neist viisteist küünart kõrgemale,
nõnda et mäed olid kaetud.
21 Siis heitis hinge kõik liha, mis maa peal liikus,
niihästi linnud kui kariloomad ja metsloomad ja kõik roomajad, kes
maa peal roomasid, ja kõik inimesed ka.
22 Kõik, kellel eluvaimu hingus ninas oli, kõik,
kes olid kuival maal, need surid.
23 Nõnda hävitati kõik olendid, kes maa peal olid;
niihästi inimesed kui loomad ja roomajad, ja linnud taeva all
hävitati maa pealt, järele jäid ainult Noa ja need, kes
temaga laevas olid.
24 Ja vesi võimutses maa peal sada viiskümmend päeva.
Noa ja veeuputus
1 Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele
ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis
tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.
2 Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja
sadu taevast keelati.
3 Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja
saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.
4 Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval
peatus laev Ararati mägede kohal.
5 Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval
paistsid mägede tipud.
6 Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille
ta oli teinud,
7 ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi
maa pealt oli kuivanud.
8 Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on
maa pealt kahanenud.
9 Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi
tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta
pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde
laeva.
10 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi
laevast välja.
11 Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas
õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.
12 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja,
aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.
13 Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli
vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja
vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.
14 Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.
15 Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:
16 „Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade
naised koos sinuga!
17 Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui
loomad,
ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja,
et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa
peale saaks palju!”
18 Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised
koos temaga.
19 Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa
peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.
20 Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist
loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril
põletusohvreid.
21 Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames:
„Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame
mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam
kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.
22 Niikaua kui püsib maa,
ei lõpe külv ega lõikus,
külm ega kuum,
suvi ega talv,
päev ega öö.”