Piiblivõtme arhiiv
Eelmine 2014-04-29 Järgmine 2014-05-01
Eelmine 2014-04-29 Järgmine 2014-05-01
2014-04-30
Edasi, kaotusest hoolimata!
5Ms 1:41-2:13
Siis te vastasite ja ütlesite mulle: „Me oleme Issanda vastu
pattu teinud! Me tahame minna ja sõdida, nõnda nagu Issand, meie
Jumal, meid on käskinud.” Ja te panite igaüks oma sõjariistad vööle
ning olite valmis minema mäestikku.
42 Aga Issand ütles mulle: „Ütle neile: Ärge minge ja ärge sõdige,
sest mina ei ole teie keskel - et teid ei löödaks maha teie vaenlase
ees!”
43 Ja ma rääkisin teile, aga te ei kuulanud, vaid tõrkusite
Issanda käsu vastu ja olite ülemeelikud ning läksite mäestikku.
44 Aga emorlased, kes elasid seal mäestikus, tulid välja teie
vastu ja ajasid teid taga mesilaste kombel ning
hajutasid teid Seiris kuni Hormani.
45 Siis te pöördusite tagasi ja nutsite Issanda ees. Aga Issand ei
kuulanud teie häält ega pannud teid tähele.
46 Ja te jäite Kaadesisse selleks pikaks ajaks, mis te seal viibisite.
1 Siis me pöördusime ja läksime teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere
teed, nagu Issand mind oli käskinud, ja me rändasime kaua aega ümber
Seiri mäestiku.
2 Ja Issand rääkis minuga, öeldes:
3 „Küllalt olete rännanud selle mäestiku ümber, pöörduge nüüd
põhja poole!
4 Ja käsi rahvast, öeldes: Te lähete nüüd läbi oma Seiris asuvate
vendade, Eesavi järglaste maa-alast. Nemad kardavad teid, aga teie
olge väga ettevaatlikud;
5 ärge tapelge nende vastu, sest ma ei taha teile anda nende maast
mitte jalatäitki, kuna ma Seiri mäestiku olen andnud pärandiks
Eesavile!
6 Rooga söömiseks ostke neilt raha eest, isegi vett joomiseks
ostke neilt raha eest.
7 Tõesti, Issand, sinu Jumal, on sind õnnistanud kõigis su
kätetöis, ta tunneb su rännakut selles suures kõrbes. Need nelikümmend
aastat on Issand, su Jumal, olnud sinuga, sul ei ole midagi puudunud.
8 Siis me läksime läbi oma vendade, Eesavi järglaste maast, kes
elavad Seiris, ära Lagendikuteelt, mis tuleb Eelatist ja
Esjon-Geberist; ja me pöördusime ning käisime Moabi kõrbe teed.
9 Ja Issand ütles mulle: „Ära kimbuta Moabi ja ära taple nendega
sõjas, sest ma ei anna sulle tema maast mitte midagi pärandiks, kuna
olen Aari andnud pärandiks Loti järglastele!”
10 Seal elasid muiste emiidid: suur, arvurikas ja pikakasvuline
rahvas nagu anaklased.
11 Ka neid peetakse refalasteks nagu anaklasigi; aga moabid
hüüavad neid emiitideks.
12 Seiris elasid muiste horiidid, aga Eesavi järglased tõrjusid
need välja, hävitasid endi eest ja asusid nende asemele, nõnda nagu
Iisrael talitas oma pärusmaaga, mille Issand neile andis. 13 „Võtke nüüd kätte ja minge üle Seredi jõe!” Ja me läksime üle
Seredi jõe.
pattu teinud! Me tahame minna ja sõdida, nõnda nagu Issand, meie
Jumal, meid on käskinud.” Ja te panite igaüks oma sõjariistad vööle
ning olite valmis minema mäestikku.
42 Aga Issand ütles mulle: „Ütle neile: Ärge minge ja ärge sõdige,
sest mina ei ole teie keskel - et teid ei löödaks maha teie vaenlase
ees!”
43 Ja ma rääkisin teile, aga te ei kuulanud, vaid tõrkusite
Issanda käsu vastu ja olite ülemeelikud ning läksite mäestikku.
44 Aga emorlased, kes elasid seal mäestikus, tulid välja teie
vastu ja ajasid teid taga mesilaste kombel ning
hajutasid teid Seiris kuni Hormani.
45 Siis te pöördusite tagasi ja nutsite Issanda ees. Aga Issand ei
kuulanud teie häält ega pannud teid tähele.
46 Ja te jäite Kaadesisse selleks pikaks ajaks, mis te seal viibisite.
1 Siis me pöördusime ja läksime teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere
teed, nagu Issand mind oli käskinud, ja me rändasime kaua aega ümber
Seiri mäestiku.
2 Ja Issand rääkis minuga, öeldes:
3 „Küllalt olete rännanud selle mäestiku ümber, pöörduge nüüd
põhja poole!
4 Ja käsi rahvast, öeldes: Te lähete nüüd läbi oma Seiris asuvate
vendade, Eesavi järglaste maa-alast. Nemad kardavad teid, aga teie
olge väga ettevaatlikud;
5 ärge tapelge nende vastu, sest ma ei taha teile anda nende maast
mitte jalatäitki, kuna ma Seiri mäestiku olen andnud pärandiks
Eesavile!
6 Rooga söömiseks ostke neilt raha eest, isegi vett joomiseks
ostke neilt raha eest.
7 Tõesti, Issand, sinu Jumal, on sind õnnistanud kõigis su
kätetöis, ta tunneb su rännakut selles suures kõrbes. Need nelikümmend
aastat on Issand, su Jumal, olnud sinuga, sul ei ole midagi puudunud.
8 Siis me läksime läbi oma vendade, Eesavi järglaste maast, kes
elavad Seiris, ära Lagendikuteelt, mis tuleb Eelatist ja
Esjon-Geberist; ja me pöördusime ning käisime Moabi kõrbe teed.
9 Ja Issand ütles mulle: „Ära kimbuta Moabi ja ära taple nendega
sõjas, sest ma ei anna sulle tema maast mitte midagi pärandiks, kuna
olen Aari andnud pärandiks Loti järglastele!”
10 Seal elasid muiste emiidid: suur, arvurikas ja pikakasvuline
rahvas nagu anaklased.
11 Ka neid peetakse refalasteks nagu anaklasigi; aga moabid
hüüavad neid emiitideks.
12 Seiris elasid muiste horiidid, aga Eesavi järglased tõrjusid
need välja, hävitasid endi eest ja asusid nende asemele, nõnda nagu
Iisrael talitas oma pärusmaaga, mille Issand neile andis. 13 „Võtke nüüd kätte ja minge üle Seredi jõe!” Ja me läksime üle
Seredi jõe.
Patu tunnistamine võib viia ka eksiteele
Meeleparandus võib muutuda ponnistuseks ise olukorda parandada (1:41). Ühelt poolt tahetakse olla kuulekad Jumalalt tulnud sõnale, aga eneseõigus, enda jõu peale lootmine ning oma nägemuse läbi pressimine saavad ülekaalu (43). Õige meeleparandus viib inimese pankrotti, jättes kogu ta lootuse üksnes Jumala, mitte enda meeleparandustegude peale. "Alguses ma jooksin uhkelt ja suure julgusega, arvates et tean ja oskan püsida Issanda teel. Siis aga eksisin omaenese jõus, hakkasin kukkuma ja komistama, ning viimaks lõpetasin häbis." (kirikulaul, vaba tõlge). Ja kui me siis ka nutame ning palvetame, tundub, et Jumal ei kuule meid enam (s 45). Alles seejärel hakkab kivine süda murduma ning saab sündida see, mida kirjeldab Ps 34:19 "Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim."
Me oleme tihti täis fanatismi, kangekaelsust ning mässumeelt (s 43). Ja sellest hoolimata on Jumal nõus jääma meie juurde kui pöördume tagasi Tema poole (s 45), olles valmis ootama ära Tema poolt määratud aja (s 46). Siis võtab ta juhtida meie elu omal viisil ning oma ajaplaanis. Ta varustab meid parimaga oma äranägemise kohaselt, aga Ta ka keelab võtta seda, mida meie himustaksime (2:5). Meile võib tunduda et kogu usuelu on üks suur ringiratast tammumine, kust me kuidagi edasi liikuma ei pääse (2:1). Ka sellele tuleb mõnikord alistuda. Aga siis tuleb aeg, mil Jumal annab teeleminekukäsu (2:3) ning ki oleme säilitanud oma usu, saame näha, et kõigest hoolimata on Jumal meid õnnistanud kogu teel, igas tegevuses. Tema on hoolitsenud meie eest ka siis kui oleme läinud läbi raskuste - kõrbes-, on olnud meie keskel, meie juures ning viimselt ei ole me pidanud kogema puudust millestki.
Issand, vii meid edasi!