Piiblivõtme arhiiv

Ennustus Moabi kohta
1 Ennustus Moabi kohta:
Tõesti, ühel ööl on Moabi Aar hävitatud,
vaikima pandud.
Tõesti, ühel ööl on Moabi Kiir hävitatud,
vaikima pandud.
2 Ka Diibon läheb üles templisse,
ohvriküngastele nutma,
Nebol ja Meedebal ulub Moab.
Kõigil on pead pöetud
ja kõik habemed on ära aetud.
3 Tänavail pannakse kotiriie selga,
katustel ja turgudel uluvad kõik,
upuvad pisaraisse.
4 Hesbon ja Elaale kisendavad appi,
Jahaseni kostab nende hääl;
seepärast lõdisevad Moabi niuded,
väriseb ta hing.
5 Mu süda kisendab Moabi pärast.
Ta põgenikud põgenevad Soarini,
Eglat-Selisijani.
Jah, mööda Luuhiti tõusuteed
minnakse nuttes üles,
jah, Hooronaimi teel
tõstetakse hädakisa hävingu pärast.
6 Sest Nimrimi veed muutuvad kõrbeks;
jah, rohi kuivab, taimkate kaob,
haljust ei ole enam.
7 Seepärast nad viivad oma kogutud vara
ja nende poolt tallelepandu
üle Remmelgajõe.
8 Jah, appihüüd kajab Moabimaal;
ta hädakisa kostab Eglaimini,
ta hädakisa kostab Beer-Eelimini.
9 Jah, Diimoni veed on täis verd.
Aga veel muudki ma saadan Diimonile:
lõvi Moabi pääsenute
ja maale jäänute kallale.
Ennustus Moabi kohta
1 Lähetage maavalitseja jäärad
Selast kõrbe kaudu
Siioni tütre mäele!
2 Nagu põgenevad linnud,
peletatud pesakond,
on Moabi tütred
Arnoni koolmeil.
3 Anna nõu, tee otsus!
Las olla su vari
otsekui öö keskpäeval.
Varja väljaaetuid,
ära reeda põgenikku!
4 Anna enese juures asu
Moabi pillutatuile,
ole neile pelgupaigaks
hävitaja ees!
Kui rõhujal on lõpp,
hävitus lakkab,
tallajad kaovad maalt,
5 siis rajatakse armastuses aujärg
ja sellel istub Taaveti telgis
kindlalt kohtumõistja,
kes nõuab õigust
ja on osav õigluses.
6 Me oleme kuulnud Moabi kõrkusest -
ta on väga ülbe;
tema upsakusest ja uhkustamisest
ning tema tühist hooplemist.
7 Seepärast ulub moab moabi pärast,
kõik uluvad.
Te leinate Kiir-Hareseti
rosinakakkude pärast
täiesti lööduina.
8 Sest rüüstatud on Hesbon,
kolletanud Sibma viinapuud,
rahvaste isandad on peksnud maha
nende vääriskobarad.
Need ulatusid Jaaserini,
laiusid kõrbes,
nende väädid lokkasid,
tungisid üle mere.
9 Seepärast ma nutan koos Jaaseri nutuga
Sibma viinapuude pärast;
ma kastan sind oma silmaveega,
Hesbon ja Elaale.
Sest sinu suve ja lõikuse kohal
on kõlanud vaenuhüüd.
10 Rõõm ja ilutsemine
on võetud viljapuuaiast
ja viinamägedes ei ole
hõiskamist ega rõõmuhüüdeid.
Veini surutõrtes ei sõtku tallaja,
tööhõiked ma lõpetasin.
11 Seetõttu kaebleb mu hing
otsekui kannel Moabi pärast,
ja mu süda Kiir-Hareseti pärast.
12 Ja kui nüüd Moab ennast näitab,
kui ta ennast ohvrikünkal väsitab
ja läheb oma pühamusse palvetama,
siis ta ei suuda midagi.
13 See on sõna, mis Issand Moabi kohta varem oli öelnud.
14 Aga nüüd kõneleb Issand ning ütleb: „Kolme aasta pärast, palgalise
aastate sarnaselt, muutub Moabi hiilgus koos kogu tema suure hulgaga
väärtusetuks, ja jääk on pisike, tähtsusetu ja jõuetu.”