Piiblivõtme arhiiv
2014-09-17
Maailm või kuningriik?
Jh 7:37-52
37Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: "Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!
38Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed."
39Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud.
40Siis ütlesid mõned rahva seast, kes seda kõnet kuulsid: "Tema on tõesti prohvet."
41Teised ütlesid: "Tema on Messias." Aga paljud ütlesid: "Ega siis Messias tule Galileast?
42Eks Kiri ütle, et Messias tuleb Taaveti järglaste seast ja Petlemma külast, kust oli Taavet."
43Siis tekkis rahva hulgas lahkmeel Jeesuse pärast.
44Mõned neist tahtsid teda vahistada, kuid ükski ei pannud kätt tema külge.
45Templisulased läksid nüüd ülempreestrite ja variseride juurde tagasi, ja nood küsisid neilt: "Miks te ei toonud teda?"
46Templisulased vastasid: "Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene."
47Siis variserid vastasid neile: "Kas teiegi olete lasknud ennast eksitada?
48Kas üksainuski ülemaist või variseridest on temasse uskunud?
49Kuid see rahvahulk, kes ei tunne Seadust, on neetud!"
50Nikodeemos, kes kord varem oli Jeesuse juures käinud ja oli üks nende seast, ütles neile:
51"Ega siis meie Seadus mõista inimest süüdi, enne kui teda on üle kuulatud ja teada saadud, mida ta on teinud?"
52Nad kostsid talle: "Kas ka sina oled Galileast? Uuri järele, ja sa näed: Galileast ei tõuse prohvetit!"
Ma elan Kesk-Inglismaal krahvkonnas, mis on kivisöetööstuse väljasuremise tõttu palju kannatanud. Linnades ja külades, mis olid sellega enim seotud, on toimunud dramaatiline töötuse ja kuritegevuse kasv; nii kohad kui inimesed leiavad halvakspanu teiste, rikkamate piirkondade esindajate poolt.
Inimesed, kes osalesid rõõmsalt pühade viimaste päevade pidustustel Jeruusalemmas, olid pärit eri paigust, sealhulgas Galileast. Arenenud linna elanikud nautisid Jeruusalemma mugavust ja ühiskondlikku elustiili ning halvustasid neid “väheharitud” põllu- ja kalamehi (s. 49; Jh. 1:46). Siiski kogunesid nii arenenud linnainimesed kui kodused provintslased ühtviisi ülistama Jumalat ja täitma ajaloolisi rituaale, vaadates, kuidas preestrid tõid vett ja kandsid seda templisse, ise traditsioonilisi sõnu deklameerides (Js. 12:3). See tegevus sümboliseeris nii vett, mis annab elu ja kasvu saagile, kui ka vett, millega Jumal rahvast varustas, kui Iisrael risti-rästi läbi kõrbe rändas (2 Mo. 17:1-6; 1 Ko. 10:4).
Selle elava rituaali ilmekas kontekstis otsustab Jeesus pöörduda rahva poole üleskutsega, pakkudes vaimuliku janu ja igatsuse kustutamist elavate vete andmisega, mis voolaks nende seas (s. 37, 38). On ebatõenäoline, et kuulajad said aru selle Vaimu kohta käiva tõotuse sügavusest, kuid nad teadsid, et see oli sügavmõtteline ja prohvetlik. Ehkki nad ei teadnud tegelikku tõde Jeesuse sünni ega sünnikoha kohta, olid mõned, hoolimata usuliidrite vaevanägemisest, siiski tundnud ära Messia (s. 41).
Nikodeemus, õpetaja , kes oli Jeesusega rääkinud öisel salajasel kohtumisel (Jh. 3:1-15), pidi olema Jeesusest sügavalt puudutatud, sest nüüd astub ta dramaatilise ja võimalik, et karjääri ohustava sammu. Väljakutses oma variseridest kolleegidele, kes seilasid kirjasõna seadustes kohtumõistmise kohta, üritab ta tõe eest välja astuda. Kuid tema julgus jätab ta maha ja kui mõnitatakse tema pärinemist Galileast, jääb ta vait. Sellel pöördelisel hetkel on ta mõjutatud maailma, mitte kuningriigi poolt. Me teame, et pärastpoole kui Jeesus oli risti löödud, tõi Nikodeemus heldelt parfüüme ja aitas surnukeha eest hoolitseda, kuid tema motiivid saavad olla vaid oletuslikud (Jh. 19:38-42).
2014-09-17
Tungiv palve
Ap 12:11-17
11Ja kui Peetrus jälle hakkas aru saama, lausus ta: "Nüüd ma tean, et Issand on tõesti oma ingli läkitanud ja mu välja kiskunud Heroodese käest ning kõigest, mida juuda rahvas ootab."
12Ja märgates, kus ta on, tuli ta selle Maarja koja juurde, kes on Markuseks hüütava Johannese ema. Sinna oli suur hulk rahvast kokku tulnud palvetama.
13Kui ta siis hooviväravale koputas, tuli sinna kuulatama tüdruk, Roode nimi.
14Kui ta Peetruse hääle järgi ära tundis, siis rõõmu tõttu ei avanud ta väravat, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus seisab värava taga.
15Nemad ütlesid talle: "Sa jampsid!" Tema aga kinnitas, et see on nõnda. Siis nad ütlesid: "See on tema ingel."
16Peetrus koputas üha edasi. Kui nad nüüd avasid, nägid nad teda ja jahmusid.
17Peetrus aga viipas neile käega, et nad vait jääksid, ning jutustas, kuidas Issand oli ta vanglast välja toonud, ning ütles: "Teatage seda Jaakobusele ja vendadele!" Ja ta väljus ning läks sealt ära teise paika.
Peetrus oli vangis- ja milline oli koguduse reaktsioon? Paanika? Ei, kogudus reageeris palvega! Uudised levisid ning inimesed kogunesid. Taoline paindlikkus ning spontaansus ühes koguduses on hämmastav. Tänapäeval on keeruline saada inimesi kokku palvetama - isegi palvekoosolekule, mida reklaamitakse igal pühapäevasel teenistusel eelenvalt terve kuu! Aga esimesed kristlased palevtasid tungivalt. See polnud mingi vaikne, ühekordne, palun-andeks palve, vaid see oli tuline eestpalve.
Palve oligi varakiriku eksisteerimise kekspunkt, selle alus. Ja mitte mingisugune hiljem külgeriputatud osa juba valmis programmile. Igal pöördepunktil näeme varakirikut palvetamas: siis kui nad ootavat Jumala toimimist või sekkumist, siis kui nad on vastakuti igapäevaste ükesannetega koguduse elu juhtimisel, siis kui nad saadavad välja misjonäre - ja siis kui nad kannatavad tagakiusamist. Koguduse tulised palved viisid Peetruse imelisele vabastamisele. See oli hämmastav ime, mille uskumisega isegi seesama kogudus oli hädas ( s 15)! Kuid just see näitab meile: Jumal võtab vastu ka need palved mis tema poole saadetakse väga väikese usu toel.
Üksikisikutena on meil vaja ära tunda ühise palve tähtsus- see et kui inimesed ühel meelel kokku kogunevad, siis Jumal toimib võimsalt. Me ei tohi seda kuidagi kõravle panna, ära unustada - vaid pigem sisenegem oma kogudustest ja palvegruppides palvesse usuga et meie palved toovad jätkivalt esile imelise.