Piiblivõtme arhiiv
2014-11-25
Provotseeriv arm
Rm 11:11-24
sugugi! Vaid nende väärsammu tõttu on paganatele
osaks saanud pääste, et teha Iisraeli lapsi kiivaks.
12 Kui aga juba nende väärsamm on rikkus maailmale ning
nende kaotus rikkus paganatele, kui palju enam siis nende täisarv!
13 Aga ma räägin teile, paganatele: Kuna ma olen
paganate apostel, austan ma oma ametit -
14 ehk ma saan kuidagi teha kiivaks neid, kelle
veresugulane ma olen, ning mõned nende seast päästa.
15 Sest kui juba nende kõrvaleheitmine on maailma lepitus,
mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist ellutõusmine?
16 Aga kui uudsevili on püha, siis on ka taigen püha, ja kui
juur on püha, siis on ka oksad pühad.
17 Kui nüüd okstest mõned on ära murtud, sina aga kui
metsõlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õige õlipuu
mahlakast juurest,
18 siis ära hoople okste ees. Ja kui sa hoopled, siis pea
meeles, et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind.
19 Sina ehk ütled nüüd: „Oksad on ära murtud, et mind
asemele pookida.”
20 Õige küll! Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina
püsid aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda,
21 sest kui Jumal ei säästnud loomulikke oksi, ega ta siis
sindki säästa!
22 Vaata siis Jumala heldust ja karmust: karmust küll nende
vastu, kes on langenud, heldust aga sinu vastu, kui sa jääd
heldusesse, muidu raiutakse sindki maha.
23 Aga ka nemad, kui nad ei jää uskmatusse, poogitakse puu
külge, sest Jumal suudab nad jälle külge pookida.
24 Sest kui sina, loomu poolest metsõlipuu oks, oled
sealt ära raiutud ja loomuvastaselt poogitud väärisõlipuu külge
- kui palju enam neid, loomu poolest sinna kuuluvaid, poogitakse omaenese
õlipuu külge!
Selline sünge pühakirjatekst sunnib küsima ka järgmise küsimuse: kas Iisraelile pole jäänud enam mingit lootust? Loomulikult on! Jumal kasutab nende vaenulikkust selleks, et tuua pääste paganatele ning sellega provotseerida Iisraeli. Kuidas nii? Hoolikad lugejad mõistavad, kui tõsiselt suhtus Paulus oma korjandusse Jeruusalemma heaks (Rm 15:25-28; 1Kr 16:1-4; 2Kr ptk 8,9). Kujutle, et oled vaene juudikristlane just selles linnas. Korraga tuleb kõikjalt Väike-Aasiast ja Kreekast, linna terve pagante delegatsioon, tuues annetusi ning austades Iisraeli Jumalat. Kas see ei ole Jesaja nägemuse täitumine rahvaist, kes voolavad kokku Jeruusalemma ning Jumala plaani täitumine ja eesmärk Iisraeli valimise jaoks (Js 2:1-5)? Siin otse nende silme ees on Vaimuga täidetud ning taaslepitatud inimhulgad, kes armastavad üht, tõelist Jumalat ning üksteist. Just selle pärast igtaseb Paulus anda teada oma teenimistöö viljadest: kui see ei provotseeri juute mõtisklema Jeesuse üle, mis siis veel?
Seejärel asub Paulus Jumala rahva aulise tulevikulootuse juurde. Kui Iisraeli komistamine tähendab paganate jaoks pääsemist, siis Iisraeli tagasitulek tähendab kõige aulist täitumist! See on püha Jumala ainus plaan päästeks. Seepärast ei kiitle Paulus Iisraeli vastu, viimase antud hetke pimeduses, ning samaoodi ei tohiks seda teha ka Rooma linna paganatest kristlased. Hämmastus Jumala headusest, mitte aga uhkus, on õige reaktsioon. Veelgi enam, kui sel teel ustavaks jäädes saab Paulus panna mõnegi juudi mõtlema, kui palju lihtsam on tal neid tagasi tuua?
Pauluse päevil oli paganakristlaste kiusatuseks pidada end kõrgemaks mässulisest Iisraelist. Kaasajal võime ka meie üsna lihtsalt hakata alla vaatama neile, kelle suhtes kogeme end ülimusliku olevat. Uhkus on usu vaenlane, sest see eeldab et mina ise olen see, kes midagi lauale asetab. Aga ma ei too midagi. Vaid kõik, mis meil on, on juba ette määratud Jumala kõigutamatu armu ja halastue kaudu. Ja meile ei jää mingit ruumi üle kiitlemiseks.