Piiblivõtme arhiiv
2015-09-25
Täitmata tõotus
1Kn 14:21-31
kuningaks saades nelikümmend üks aastat vana ja ta valitses
seitseteist aastat Jeruusalemmas, linnas, mille Issand oli valinud
kõigist Iisraeli suguharudest, et sinna panna oma nimi; ta ema oli
ammonlanna Naama.
22 Ja Juuda tegi kurja Issanda silmis; nad vihastasid teda oma
pattudega, mida nad tegid rohkem, kui nende vanemad olid teinud.
23 Nad tegid endile ka ohvrikünkaid, sambaid ja viljakustulpi
igale kõrgemale künkale ja iga halja puu alla.
24 Ja maal oli ka pühamu pordumehi. Nad tegid järele kõigi nende
rahvaste jäledusi, keda Issand oli ära ajanud Iisraeli laste eest.
25 Aga kuningas Rehabeami viiendal aastal tuli Egiptuse kuningas
Siisak Jeruusalemma vastu
26 ja võttis ära Issanda koja varandused ja kuningakoja
varandused; ta võttis kõik ära. Ta võttis ära ka kõik kuldkilbid, mis
Saalomon oli teinud.
27 Siis tegi kuningas Rehabeam nende asemele vaskkilbid ja andis
need ihukaitsepealikute hooleks, kes valvasid kuningakoja ust.
28 Ja iga kord, kui kuningas läks Issanda kotta, kandsid
ihukaitsjad neid ja viisid need siis jälle tagasi ihukaitse ruumi.
29 Ja mis veel tuleks öelda Rehabeamist ja kõigest, mis ta tegi,
eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
30 Rehabeami ja Jerobeami vahel oli kogu aeg sõda.
31 Siis Rehabeam läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma
vanemate juurde Taaveti linna; ta ema oli ammonlanna Naama.
Ja tema poeg Abijam sai tema asemel kuningaks.
….põua-aastal ta ei muretse” (Jr 17:7-8)
Täna räägitakse meile hävingust, millega Rehobeam alustas oma kuningaksolemist, ning mis lõppes Taaveti ja Saalomoni kuningriigi lõhenemisega. Kõigest hoolimata jägnesid sellele mõned tõotuse täitumisele lähemale viivad aastad, mis oleks kindlasti lõppenud hoopis teise ajaloolise tulemusega Iisraeli ja Juuda jaoks, kui seda suunda oleks vaid hoitud. Tundubki, et jutustaja eesmärgiks on tuua lugeja samale järeldusele.
Head aastad algasid Rehobeami kuuletumisega prohvetlikule juhendamisele. Ta loobus oma kavatsusest kasutada sõjalist jõudu Iisraeli tagasisaamiseks, ning tõmbas tagasi oma väed kui need olid valmis Iisraeli ründama (1Kn 12:22-24), keskendudes selle asemel Juuda muude kindlustuste tugevdamisele (2Aj 11:5-12). Selle tulemusel tekkis 3 aastane periood, mil Juuda sai varjupaigaks kõikidele preestritele, leviitidele ja teistele Iisraelis, kes “ olid südamega andunud otsima Issandat, Iisraeli Jumalat..” (2Aj 11:16) põgenedes usutaganejast, ebajumalaid kummardavast Iisraelist. Puudub igasugune selgitus, miks Rehobeam seejärel pööras oma selja Jumalale, ning miks tema juhtimisel võttis Juuda jõuliselt omaks Kaanani algsete elanike ebajumalakummardamisest tulvil oleva paganluse. Jah, me võiksime spekuleerida. Kas see toimus Rehobeami ema mõjutusel, pärandina sellest, et Saalomon eiras Jumala käsku segaabielude suhtes? Või seetõttu, et riigi ilmne tugevnemine muutis Jumalast sõltumise näiliselt vähem vajalikuks? Mis see põhjus ka poleks, pole jutustaja peamiseks huviks mitte ärapöördumine ise, vaid selle tulemus - Jeruusalemma alandav karistamine egiptlaste poolt, mis oli otseselt seotud Rehobeami truudusetusega ( 2Aj 12:1-2).
On ainult üks Jumal, kõige oleva ja tuleva Looja. Hämmastav on, et see Jumal igatseb meiega lähedust ja sõprust, kuid selline sõprus on sõltuv mitte üksnes Jumala, vaid ka meie ustavaks jäämisest. Ja see on Kuningate raamatu tänase teksti sõnumi kõige olulisem osa.