Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ül 5:2-16
Unenägu peiust ukse taga2„Ma uinusin, aga mu süda oli ärkvel. Kuule! Mu kallim koputab: „Ava mulle, mu õeke, mu kullake, mu tuvike, mu süütuke! Sest mu pea on täis kastet, täis ööpiisku mu kiharad.”
3Ma olen oma rüü seljast võtnud, kas peaksin jälle riietuma? Ma olen oma jalad pesnud, kas peaksin need jälle tolmuseks tegema?
4Siis mu kallim pistis oma käe läbi ava ja mu süda hakkas põksuma tema pärast.
5Ma tõusin, et oma kallimale avada. Mu käed tilgutasid mürri ja mu sõrmed sula mürri riivi õnarasse.
6Ma avasin oma kallimale, aga mu kallim oli pöördunud ja läinud. Ma jäin hingetuks tema rääkimise pärast. Ma otsisin teda, aga ei leidnud, hüüdsin teda, aga ta ei vastanud mulle.
7Vahid, kes uitavad linnas, leidsid mu, peksid mind, haavasid mind; nad võtsid minult hõlsti, need müüride vahid.
8Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred: kui te leiate mu kallima, mida te siis temale ütlete? Et ma olen armastusest haige.”
Pruut ülistab peigmeest9„Mispoolest on su kallim teistest parem, sa ilusaim naistest? Mispoolest on su kallim teistest parem, et sa meid nõnda vannutad?”
10„Minu kallim on priske ja jumekas, silmapaistvaim kümne tuhande hulgast!
11Tema pea on puhtaim kuld, tema datlipöörise sarnased kiharad on ronkmustad.
12Tema silmad on nagu tuvid veeojade ääres, piimas pestud, taradel istumas.
13Tema põsed on nagu palsamipeenar, vürtside laekad; tema huuled on liiliad, millelt nõrgub sula mürri.
14Tema käsivarred on kullakangid, täis krüsoliidikive; tema kõht on elevandiluukilp, safiiridega kaetud.
15Tema sääred on marmorsambad, asetatud puhtast kullast aluseile; tema on kujult Liibanoni sarnane, otsekui valitud seedrid.
16Tema suulagi on väga magus, ta on läbi ja läbi armas. Niisugune on minu kallim, jah, niisugune on minu sõber, Jeruusalemma tütred.”
Päris keeruline on aru saada mis tegelikult selles loos juhtus, igatahes on olukord dramaatiline ning õhk täis pinget. Võib-olla on tegu lihtsalt taas ühe “sellise” päevaga, mis on tuttav igale abielupaarile. Mingist väikesest asjast algab tüli. Mees tuleb hilja koju (s 2), tema juuksed on märjad kastest (või vihmast?); tema naine on juba voodisse läinud (s 3); ega taha enam uuesti üles tõusta ja riietuda selleks, et talle ust avama minna. Selle asemel jätab ta mehe lihtsalt karistuseks välja. Mees hüüab - aga naine ei tee kuulmagi, kannatagu!
Kas naine on hakanud meest iseenesestmõistetavalt enda omaks pidama? Või on elumugavused saanud kõvema hääle noore armastuse kirest? Ükskõik millisel puhul - on tegu klassikalise näitega sellest, kus üks partner palub või eeldab teiselt rohkem kui teine on valmis andma.
Kohe varsti peale seda kui mees on uksetaha jäetud, meenub naisele et ta tegelikult ju armastab meest (s 4-5). Ning sealt edasi igatseb ta ainult taas ära leppida. Aga ta on läinud liiga kaugele, üle piiri - mees on kadunud (s 6)!
Kui meie leppimise katsed põrkuvad takistustele, on väga lihtne oma haigetsaamises lihtsalt eemale tõmbuda. See naine nii ei tee ( s 7). Tema aktiivne tegutsemine, otsusekindlus saada oma armastaja tagasi - hoolimata isegi võimalusest peksa saada - on siin võimas eeskuju (s 6-7).
Selle kommentaari autor: Dave Gidney