Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Lepitus

Reede, 15. Veebruar 2019

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Fm 1:17-25

Palve Oneesimose eest
17Kui sa nüüd mind pead oma usukaaslaseks, siis võta ta vastu nagu mind ennast!
18Aga kui ta sulle on teinud ülekohut või võlgneb midagi, siis pane see minu arvele.
19Mina, Paulus, kirjutan oma käega: „Mina maksan!”, et sulle mitte öelda, et sa oled mulle võlgu ka iseenese.
20Jah, vend, ma tahaksin sinu üle olla rõõmus Issandas! Saada mu südamele hingamist Kristuses!
Lõputervitus
21Veendunud sinu kuulekuses, ma kirjutan sulle, sest ma tean, et sa teed veel enamgi, kui ma ütlen.
22Ühtlasi sea mulle valmis ka tuba, sest ma loodan, et mind kingitakse armust teile teie eestpalvete tõttu.
23Sind tervitavad Epafras, mu kaasvang Kristuses Jeesuses,
24ning mu kaastöölised Markus, Aristarhos, Deemas ja Luukas.
25Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie vaimuga!

Proovi palvetada koos Filemoni ja Oneesimusega esitades Jumalale mingit olukorda enda elust. Seejärel aga ühine Pauluse sõnadega (s 17-21), kinnitades ka enda olukorras lauseid salmidest 4-7.

Hiljuti kolisin Ühendkuingriigist Põhja Carolina’sse, ühte USA kõige lõunapoolsemasse osariiki, mis on kuulus orjapidamise kaitsmise poolest, ning siin lugesin Filemoni kirja hoopis uue pilguga. Mida on Filemoni kirjal - mis käsitleb ärakaranud orja küsimuse pastoraalset külge  - pakkuda minusugusele inimesele, kes on end kurssi viinud kohaliku ajalooga ning kelle kohalikud sõbrad põlvnevad tõenäoliselt Oneesimose taolistest inimestest?

Paulus ei kommenteeri otseselt orjapidamist kui insitutsiooni, mis mitmes mõttes erineb tugevalt kaasaegsest orjapidamisest - tol ajal võis ori olla vastutav terve peremehe majapidamise eest. Pigem esitleb Paulus peremehe ja orja ühtsuse võimalusi - kui neist on saanud vennad Kristuses - perspektiiviga, et sellises vastastikuses kiindumuses ja hoolimises sureb orjapidamine kui institutsioon varsti ebavajalikuna lihtsalt välja. Filemonile aga ulatab see kiri “lepituse oliivioksa”; Oneesimusele jääb vabaduspüüe.

Paulus  väljendab siin suurt kiindumust. Ta nimetab Oneesimust “pojaks” (s 10) ning “südameks” (s 12). Juba kirjutamise hetkel on Oneesimus tema jaoks kaaslane evangeeliumi kuulutamises, täiesti võrdväärne oma pereheme Filemoniga (s 13). Paulus esitab Filemonile üleskutse võtta Oneesimus vastu samamoodi kui ta võtaks Pauluse enda (s 17)! Sellejärel aga Paulus mitte ainult ei anna eeskuju suhete lepitamises, vaid sillutab sellele ka teed oma tegudega: “Aga kui ta sulle on teinud ülekohut või võlgneb midagi, siis pane see minu arvele.” (s 18). Luther ütles “ See mida Kristus tegi meie pärast Isa Jumalale, seda püüab Paulus teha Filemoni kaudu Oneesimosele.”

Paulus ei näidanud näpuga - ei Filemonit hukkamõistes orja omamise eest, ega ka Oneesimust ärajooksmise pärast. Selle asemel, kinnitades oma pühendumist mõlemale armastuses ning valmisolekut kanda kõik kulud, esitab ta hoopis kõrgema visiooni lepitusest- mis toob mõlemale kasu ning asetab nad veel sügavamalt Kristusesse ning pühade osadusse.

 

 
Kas sinu elus on olukordi, kus saaksid teenida nagu Paulus siin - Kristuse eeskuju järgides -lepitades kaht võõraks jäänud osapoolt?

Selle kommentaari autor: Jonathan Lamb